Alkoholi tarbitakse seal maal vähe. Siiski on olemas mõned poed, kus seda müüakse. Tavaliselt on tegu mingi väikese putkaga, mida ümbritsevad ainult mehed. India omatoodangus on veine, viskit, rummi.
Teel Maduraisse pidime külastama Tiruchirappalis asuvat Rock Fort templit, milleni viib 400 trepiastet. Hea trenn jalgadele pärast eelmise päeva ronimist. Giidi meil polnud, aga bussijuht oli endiselt meiega. Arusaamisega olid pisukesed probleemid, sest bussijuht ei mõistnud eriti inglise keelt. Aru saades, kuhu me tahame minna, tegi ta selgeks, et Rock Fort on suletud ja pakkus asemele ühte teist teele jäävat templit. Nõustusime pakkumisega ning bussijuhi soovitusel jätsime kingad bussi. Või polnud see soovitus, vaid luba jätta bussi? Igal juhul bussist väljudes hakkasid kõik elanikud meid vaadates naerma. Oli siis põhjuseks paljasjalgsus või mingi muu riietuse komponent. Lisaks ümbritsesid meid koheselt kingamüüjad. Kõndisime templisse. Oli siis põhjuseks puhkepäev või mitte, aga tempel oli ülerahvastatud. Lihtne oli üksteist silmist kaotada ja kui inimesi hakkasime üle lugema, siis leidsime, et olime Jaanika ära kaotanud. Pärast mõningast ootamist saime bussijuhi kätte, selgitasime, et tahame Jaanikat otsima minna ja lahkusime templist. Lühike külastus, natuke naljakas. Jaanika leidsime bussi juurest üles. Bussi juures kerjas almust üks vanamees. Et ma teda pildistada tahtsin, siis andsin tänutäheks paar ruupiat
Järgmiseks palusime bussijuhti peatuda teel mõne söögikoha juures. Söögikoht, mille leidsime, oli paljutõotav - sildid Chinese ja South-Indian. Paraku paika istudes selgus, et sel kellaajal ongi ainult Hiina kööki järel.. ja ainult nuudleid. Veel veerand tundi ja siis selgus, et on olemas ka krõbedaid nuudleid ja veel 5 minuti pärast selgus, et ka suppe on. Võtsin supi, mida hiljem kahetsesin. Tegu oli hapuka supiga, mida oli paksendatud maisitärklisega. Lubatud juurvilja hulpis seal ainult paar tükki. Paar suutäit võtsin ja rohkem ei tahtnud. Tegelikult polnudki ju kõht tühi.
Rummi ei õnnestunudki mul maitsta, sest ühel õhtul tõmbasin selle kotist välja ja kivipõrandale kildudeks. Lõhn küll midagi eriti ahvatlevat polnud.
Tiruchirappali poole sõites saabus teadmine, et 400 astmega tempel on ikka lahti ja otsustasime sinna minna. Tahtsime kingad küll kaasa võtta, aga selgus, et sealsed ei mõista kingade kotti toppimist. Ju nad arvasid, et paneme need väravate taga uuesti jalga. Niisiis tuli ära anda hoiunurka.
Lõuna-India on piirkond, kus elavad rõõmsalt ja rahumeelselt kõrvuti moslemid, hindud, kristlased. Eks me nägime templi poole liikumas ka moslemeid. Paar tumedate rättidega tüdrukut karglesid rõõmsalt ja üldse mitte vaoshoitult, nagu meie stampmõtlemine eeldaks moslemite puhul. Võhikutena ei osanud me arvata, kas nad käivad tõesti templis sees, nagu kõik ja võtavad otsaesisele märgi. Või väldivad märki ja vaatavad ehitist ainult nagu arhitektuurilist imet.
Indias ainus õllemark, mida meile pakuti, oli Kingfisher. Kingfisher gold, red, blue. Sedapuhku jõime ka Kingfisherit, aga toodi super-strong versioon, mis tähendas 6%. Sarnaselt kõigile eelmistele kohtadele polnud ka siin õlut menüüs kirjas. Tellisin ka jäätist, mida Inga pidas väga ohtlikuks teeks. Sa ju ei tea, kas nad teevad seda jääga ja kraaniveest? Üleküsides selgus, et hotellid ikka ise jäätist ei tee. Jäätis tuleb ühest suurest tuntud tehasest. Kõik hirmumüüdid India kohta ei pruugi õiged olla. Siinkohal tänaks Taimit ja Tiitu, kes ohverdasid mulle oma pipraviina varudest. Eks mõnikord mõni toit ajas natuke hirmu peale. Samas arvan, et erilist põhjust karta polnud.
Toomas otsis mööda Indiat taga mingit koduvalmistatud õlut, mille nimi olevat todi-beer võid dodi-beer. Kelnerid tundusid isegi kursis olevat ja lubasid külla kutsudes pakkuda või siis, kui hommikul tellida, lõunaks tuua. Meist jäi see igal juhul joomata ja üritasin laiast internetist selle kohta infot leida. Interneti andmetel on India toddy hoopis punšitaoline jook, mida segatakse viskiga ja serveeritakse kuumalt.
Samas leidsin internetist India õlle valmistamise õpetuse. Järsku on tegemist sama õllega?
http://www.wonderhowto.com/how-to-make-homemade-india-pale-ale-beer-83496/
Hommikuplaaniks oli vaadata Madurai templit, laadida kraam peale, sõita lossi vaatama ja seejärel juba suunduda mägedesse. Inga oli hommikul tõsiselt haige ja seetõttu võtsime tee ette ise. Inga küll soovitas, et kui väravas paistab mõni usaldusväärse näoga giid, siis võiksime selle võtta, aga me ei tundnud erilist vajadust. Tegu oli jälle suurtempliga, mille puhul jalatsid tuli jätta väravast väljapoole. Samuti nõudis dresscode, et meestel oleksid põlved kaetud. Saime abi ühest muuseum-poest, mille omanik laenutas Hannesele lungi (või oli see lihtsalt riidepalakas?) ja võttis meie kingad hoiule.
Madurai tempel on kõige värvilisem tempel nähtutest. Temple oli värvikirev nii väljast kui ka seest. Igal lagi oli erineva mustriga.
Templis jooksid ringi kihistades kolm last. Tüdruk astus minu juurde ja küsis, et mis mu nimi on. "Ene," ütlesin. "Ene, nüüd oled sa siin teretulnud!" ütles tüdruk ja puudutas käega enda pealage. Seepeale jooksid nad jälle minema ja võtsid järgmise inimese ette. Otsisin välja fotoaparaadi. Seepeale võtsid lapsed kohe poosi sisse. Pärast plõksu tormasid nad pilti vaatama. Pilt oli paraku viletsavõitu. Tüdruk vangutas etteheitvalt pead ja käskis mul uuesti teha. Järgmise pildiga jäid nad paremini rahule ja tuiskasid jälle minema.
No comments:
Post a Comment