20.12-23.12.2010 Mamallapuram

India sisemaal, kus turiste vähe, on hea tava katta õlad ja põlved, soovitavalt ka pahkluud. Ujuma soovitatakse naistel minna ka kleitides. Teistsuguse käitumise korral vast keegi ei tule midagi ütlema, aga eks nad pisut viltu vaatavad.
Paljudes templites käiakse ainult paljajalu.
Sarnaselt mitmete aasia riikidega, on neil parem käsi "puhas käsi" ja vasak käsi "räpane käsi". Söömisel on alati õige tegu kasutada paremat kätt. Tegu pole mitte religioosse teemaga, vaid puhtalt hügieen. Indias ei kasutata tualetis paberit ning pestakse veega, vasaku käega. Ka kingi pannakse jalga ainult vasaku käega. Kujutlege siis, kui räpane võib hindule tunduda inimene, kes sööb vasaku käega.

Chennai lennujaamas ootas meid mikrobuss, kuhu hädavaevu mahtus sisse meie pagas ja 11 reisijat. Kuna tegu oli lühikese sõiduga, siis ei hakatud pagasit katusele kinnitama. Teel Mamallapuramisse vaatasin aknast välja lootes näha seda Indiat, mida otsisin. Erinevalt Eestist on asustust märksa rohkem. Vaadates inetuid, kooruva värviga lagunevaid betoonehitisi mõtlesin, et ainult inimene suudab niimoodi loodust reostada.
Edasi sõites tuli siiski ka ilusamat. Rohelised, vette mattunud ruudukujulised riisipõllud, värvilistes sarides naised tööd tegemas ja palmilehtedest katustega majakesed, mis sulandusid pilti. Võib olla on siiski valged selle näotu betoontsivilisatsiooni Indiasse viinud?
Mamallapurami hotell oli üsna meeldiv ja paiknes ühe tähtsama tänava ääres. Tänava tähtsust rõhutas tuntud firmamärkide olemasolu.

Osad toad olid "premium" toad, teised veidi väsinud olekuga. Hind oli sama. Premium tubades olid LCD-telekad ja toimiv üsna euroopalikku nägu vannituba. Hotelli vastaskatusel karglesid rõõmsalt ahvid. Ööd oli Indiale omaselt kärarikkad. Lisaks dzungihäältele oli kuulda ka selliseid helisid, nagu lammutataks suurt veoautot tükkideks ja hiljem taotakse kokku. Vähemalt läbi varahommikuse une tundus see sedamoodi.

Oli tunda, et tegu oli väikest viisi kuurortiga. Sallide ja toitlustuse pakkujad olid üsna pealetükkivad. Rannas võttis meid vastu tugev ja soe tuul. Just täpselt selline, millest võib palaval ajal unistada. Jahutas meeldivalt nahka, sasis juukseid, samas ilma mingit külmatunnet tekitamata. Rannarestorane oli palju, toit nendes odav ja huvitav.
Esimene kokkupuude indiapärase toiduga oli juba lennuki pardal. Nüüd pidime menüüd vaadates ära tundma söödava kraami. Ingal ja vist ka mitmel teisel oli muidugi kogemusi. Mulle India maitsestus ei istu, sest karri ei meeldi ja ka mitmed maitseainesegud on "pigem ei sööks" nimekirjas. Samas suudan siit ikkagi lemmikuid leida.
Kui muu toit oli odav, siis kala, merevähk jms. oli värske ja kauplemise objekt. Vist ei teinud me kauplemisel päris head tööd, kui väikese kala suutsime 800ruupia pealt ainult 700 peale alla tingida. Seda enam, et kuulsime järgmistele kala pakutavat juba 600-ga. Mis on kala õige ja õiglane hind, seda ei saanudki teada.
Enamikus restoranidest oli müügil ka õlu. Seda siiski ainult küsimise peale. Menüüs seda polnud. Serveeriti enamasti kruusidest ja õllepudeli silt oli salvrättidega kaetud. Arvestades seda, et õllereklaame olid tänavad täis, tundus selline asi pisut veider. Õlu restoranides maksis 100-160 ruupiat.

Ellen ja Jaanika leidsid, et Mamallapuramis asub turistide rand, kus saab päevitada ja ujuda. Niisiis ka sellega oli hästi. Ujumist ma muidugi kogu reisi aja ei proovinud, sest laine oli terav ja oma ujumisoskust ei usalda ma just eriti. Samas ründas meid rannas sallimüüja ja ostsingi 100 ruupiaga ilusa rohelise rätiku pärast tema õnnetut teadet, et ta on nii palju aega meiega kauplemisele kulutanud. See 25 krooni mind ei tapa. Hiljem leidsin, et üldse mitte halb ost.
India naised näevad väga ilusad välja oma sarides. Sarid tunduvad alati olevat hinnalised ja naistel on eriliselt ilus sirge kehahoiak, mis mõjub majesteetlikult. Need riidetükid, mida turistidele pakutakse, ei ole kunagi pooltki nii ilusad ja heast materjalist.

Jagasime Ingaga tuba. Kuna Inga pidi palju ära käima, siis leppisime kokku, et võtme paigutame akna vahele. Saan aru, et Indias pole kohalikel kombeks võõras toas sees käimine. Samuti tundub, et inimesed on väga ausad. Nad võivad küll tingides naha üle kõrvade tõmmata, aga kui hind on kokkulepitud, siis nad enam ei tüssa - ei anna kunagi raha valesti tagasi ja kui ka klient enda kahjuks eksib, siis saab teatavad nad sellest kohe ise. Oli juhtumeid, kus arvele oli kirjutatud suurem summa ja oli juhtumeid, kus oli unustatud mõni toit märkimata, aga kuna enamasti tuli arve koos, siis pidime klappima, kes missuguse summa paneb ning pärast kokkuarvutamine näitas kohe selgelt ära, kas arves oli viga või mitte.

Mammalapurami on templite linn. Mingil suure pargi moodi territooriumil paiknesid suured rahnud, mis olid nagu hiiglase käega laialipillutud, giidi väitel kõik looduslik. Kindlasti kuulsaim selline rahn on Krisna võipall. Giid ütles ka, miks seda võipalliks kutsutakse, aga miskipärast ma ei mäleta seletust. Ju siis ei kuuldunud millegi väga loogilisena.

Iidsetel oli oma kivipurustamise kunst. Selleks taoti kivisse augud, täideti see puiduga ja valati vett peale. Paisudes lõhestas puit rahnu. Puu on kõvem kui kivi.

Pargis asus tempel, kus oli 3 orva - ühes Brahma, teises Šiva ja kolmandas Višnu. Brahma oli looja, Šiva lammutaja, oot... kes oli Višnu? Ühesõnaga Šivat ja Višnut kummardavad mitmed, Brahmat väga vähesed. Ju siis loomine pole väga popp tegevus. Sageli leidub Šiva templites linga - fallost tähistav sümbol, mis tähistab samas ka seda populaarset jumalust.

Tempel pole tempel, kui selle peal ei ole nn krooni. Siis nimetatakse seda lihtsalt monumendiks ja kroon on asetatud katuselt maha. Näiteks ukse kõrvale.


Kõige populaarsem templite ansambel Mamallapuramis on Viis Rathat. Sisemaised ekskursioonid tunduvad ka moes olevat. Templite vahel nägime liikumas sarnastes punastes sarides naisi, keda hiljem nägime ka mererannas. Kui templeid vaatasid nad sügava lugupidamise ja hardumusega, siis see vaimustus, mida neis tormine meri äratas, oli midagi hoopis suuremat.

 
Mamallapurami tutvustus mainib ka skulptuuride muuseumi. Samas üllatas seal see, et tööde kõrval polnud kunstnike nimesid ja sees, maalide hulgas, oli Mona-Lisa. Mitte just originaalne kunst. Lähemalt uurides sai selgeks, et tegu on kunstitudengite töödega.

Mõned viited Mamallapuramist jutustavatele blogidele
http://maailmareis.blogspot.com/2010/03/mamallapuram-kivid-ja-ookean.html
http://kristjanpallav.blogspot.com/search/label/Mamallapuram
http://itta.wordpress.com/2009/12/23/mamallapuram/