Kindlasti mitte ei kujutanud ette, et meid majutatakse viieteistkorruselisse roosasse pilvelõhkujasse.
Kui meie pilvelõhkujas asuva majutuse kohta oli kirjutatud sõna "lihtne", siis Kersti esmaemotsioon oli - "oleks nagu vanglasse sattunud". Sõnad, mis üsna hästi andsid edasi mu tundeid. Seinad olid sinakashalliks värvitud. Sees oli 2 ilma madratsiteta raudnari, samuti sinakashallid, värv nurkadest maha koorunud ja kõik kohad grafitit täis soditud. Raudustega seinakappidest üks oli tabalukuga kinni pandud, teine avatud. Kivipõrand ja akendel trellid. Aken väljapoole oli läbipaistmatu klaasiga ja aken koridori oli ajalehtedega kinnikleebitud. Kui avatud seinakapi avasime, siis see oli igasugust haisema läinud koli täis.
Tualett-pesemisruum oli seevastu täiesti normaalne India olude kohta - istumispott, dussid, normaalsed pesemisvõimalused, küll ilma sooja veeta, aga nii see oli enamikus kohtades Indias. Vesi oli toasoe. Ja laes oli tiivik. Niipalju siis lihtsusest India moodi.
Majutus maksis 150Rs, mis sisaldas 3 toidukorda.
Ashramisse sissekirjutamiseks pidime täitma pika ankeedi. Kell 5 oli ringkäik, kus tutvustati tähtsamaid ruume. Maja, mida ma nimetaksin "peamajaks" asus territooriumi keskel. Majja viis kõrge trepp. Keset maja oli väga kõrge laega sammastega saal. Päevasel ajal nägime seal jahedas inimesi põrandal istumas, lugemas või lihtsalt põrandal lamamas. Samas toimus igahommikune chantimine naistele. Chantimine tähedab 1000 nime kordamist, teatud liiki meditatsioon. Peamaja teine korrus oli rõdudena kesksaali kohal ja seal asus ruum, kus ennast sisse registreeriti, secondhand kauplus, koht, kuhu võisid enda kraami annetada, Amma kingikauplus ja seva kontor. Seva on meie mõistes ÜKT - isetu teenimine, ehk siis vabatahtlik töö.
Peamaja taga asus suur ehitis, kus sai süüa, keskel suur saal lavaga. Kui Amma (kallistav pühak) oli ashramis, siis toimus darshan - said Amma kallistuse osaliseks. Samas hoones oli ka tasuline India söögikoht.
Ashram asus väga ilusas kohas. Ühest küljest piiras seda kanal ja teisel pool oli imeilus kivine mererand, kus käidi mediteerimas.
Territooriumi olid väikesed poekesed ja putkad. Koht, kus sai naeruväärse hinnaga väga maitsvat värskelt pressitud mahla ja jäätist. Samuti tasuline söögikoht Lääne toiduga neile, kes ei talu India toidu teravust. Ka seal olid India kõige odavamad hinnad. Liha küll ei olnud. Samas tasulistes kohtades tundus piim (jäätis) ja muna täiesti aktsepteeritavad toiduained olevat.
Vesi oli vabalt saadav kraanidest. Täiesti ohutu ja puhastatud.
Territooriumil oli võimalik käia erinevates loengutest ja tundides, külastada arsti ja palju muud huvitavat.
Meil oli üks täispäev ashramis ja olime otsustanud päevakava kaasa teha. Päevakava
4:50-6:00 Archana (chanting)
6:30-7:30 Mediteerimine mererannas
9:00 Hommikusöök
10:00-13:00 Seva
13:00 - Lõuna
14:00-17:00 Seva
17:30-18:30 Mediteerimine mererannas
18:30-20:00 Bhajans (traditsioonilised? laulud)
20:00 Õhtusöök
Kell 18:30 paluti olla juba ashrami territooriumil (mererand jäi pisut territooriumist väljapoole) ja kell 11:00 pidid kõik olema oma majades sees.
Õhtul nägin veel ühte naisterahvast ringi kõndimas plakatiga, et otsitakse mingit põrandat pesema. Oleks võinud Sevaga kohe alustada, aga lõin kõhklema ja jätsin vahele. Nautisin mahlasid - olin edutult mango mahla otsinud, aga seal sai seda kohe ja üsna odava hinnaga. Hiljem sain teada, et mõned mahlad - mango ja viinamari - polnud värskelt pressitud, vaid konserveeritud. Kuigi mango oli küll hea.
Mul on alati meeleolud üles alla käinud. Kui ma tuba nähes mõtlesin, et jube-jube, siis hetkel oli tunne nagu paradiisis - vabadus, enese hellitamine mahladieedil ja ilus rand.
Hommikul äratus 4:30. Jaheduse vastu rätik kaasa ja peamajja. Meestel oli see üritus teises kohas. Kohale jõudes hakkasid vaikselt inimesed tulema ja sättisid ennast suures saalis patjadele istuma. Istusime samuti. Pool tundi vaikuses istumist, aga midagi ei juhtunud. Läks veel mingi 20 minutit enne, kui üritus pihta hakkas. Rütmiline kumisev sõnade kordus mõjus uinutavalt. Aeg-ajalt võpatasin ärkvele, kui olin jäänud tukkuma ja vajusin külje suunas. Pidasin lõpuni vastu. Ruumi toodi tuli, mille juurde astusid ruumis viibijad, soojendasid selle kohal käsi, pöörlesid päripäevas ja silitasid soojendatud kätega keha. Pärast seda oli mere ääres mediteerida mõnus. Ilm polnud liiga kuum.
Inga läks meile Sevat kauplema. Hiljem selgus, et 11 inimese grupile pole midagi pakkuda. Peame ikka 1-2 haaval minema. Inga ise sai toiduserveerimise abilise koha, aga selgus, et seva on väga populaarne ja tallegi ei jätkunud tööd.
Hinna sisse kuuluv toit oli väga lihtne. Riis, mingid teravad kastmed. Kuna India kastmete traditsiooniline maitsestus ei hakanudki mulle meeldima hoolimata sellest, et teravus oli meeltmööda, siis ma pärast paari söögikorda loobusin ja valisin tasulise. Parathat ju ei pakutud.
Pärast sööki läks Inga kallistuse pileti sabasse. Jah, kallistuse jaoks olid piletid. Kuna me jäime ashramisse ainult üheks päevaks, siis oli meil võimalus saada number Amma kallistusele.
Amma kallistuse saba oli muidugi omaette elamus. ootasime kella viiest kuni peaaegu kaheksani välja. Amma ise tegi seda tööd 10-st hommikul kaheksani õhtul (või oli veel kauem). Seljataga oli inimene, kes masseeris ta õlgu. Seda pilti vaadates oli mul Ammast kahju ja tekkis tahtmine sabast jalga lasta. Mina olen pragmaatilisem kui Annika ja mina ei veena mõttega, et kallistusega võib võtta või anda ja nii saab ka Ammale energiat anda. Energia energiaks, aga füüsiline liigutus on sama ja väsitab inimese õlad kokkuvõttes ära. Oleks võtnud Amma kaasa ja läinud hoopis päikeseloojangu paistele mediteerima. Nii mõtleb tüüpiline eestlane, kes väldib füüsilist kontakti. Eks ta ole!
Enne kallistama minekut võeti prillid ära ja öeldi Ammale, kust riigist inimene on tulnud - Estonia. Amma kallistas ja kordas: "Amma tütar".
Hiljem vaatasin suveniiriputkadest, et igal pool olid esemed, kus oli Amma pilt. Amma pildiga sõrmus, kell, pildid, postkaardid jms.
Lugesin teisigi Ashramist rääkivaid blogisid ja enamik on ühel meelel, et ashramil on mingi eriline aura ja muudab inimest. Kui saabudes olin ma positiivselt meelestatud, siis miskipärast kallistus, mis oleks pidanud mind paremaks muutma, muutis mind täiesti teises suunas. Võib olla ka suveniirikauplus mõjus kohatult. Nagu Alice küülikuurus mõtles, et kumbapidi.
Mõtlesin Tiruvannamalai giidi sõnadele, et inimesed vajavad templeid selleks, et nad ei usu asju ilma tõestuseta. Aga kas see on üldse usk, kui vajab tõestust?
Tegelikult tuli mu esimene suur pettumus teadmisega, et ma ei saagi öisel ajal mereranda jalutama minna.
Aga ashrami kirjeldust eesti blogides
http://marikatom.blogspot.com/2009/01/india-ashramid.html
http://itta.wordpress.com/tag/ashram/
Järgmisel hommikul vara vaatasin veel tuleriituse ära. Jõin veel nii palju mahla, kui mahutasin ja tegin tubast sevat - pühkisin lahkumise puhul toa põranda ära. Ja minek. Tegelikult võis ashram ju natuke maapealse rahuparadiisi moodi olla, aga arvata võib, et paradiisis hakkab kiiresti igav.
No comments:
Post a Comment