Järgi mõtlema hakates võib sakslaste sellele põlvkonnale ainult kaasa tunda. Kui poleks olnud I Maailmasõda ja Hitlerit, siis poleks Speer iialgi sattunud poliitikasse. Oleks elanud kaitstud elu arhitektina, pidades intelligentseid vestlusi kunstiinimestega, olnud huvitav ja sisukas inimene, metseenina toetanud heategevusprojekte ning omanud hulga ilusaid hobisid. Pensionieas oleks küsitletud teda "Tähelaeva" sarnases saates.
Selle asemel lühike ja väga väljapaistev tähelend III Reichi võimukoridorides ning seejärel parimad aastad vanglas ning pärast ainult pisut skandaalsed kajastused - ei mingit imetlust sajandi suurkuju suhtes.
Võib ka nii vaadata, et Speeris polnud tegelikult midagi erilist. Sarnaselt enamusele läks ta kaasa I Maailmasõja järgsete rahvuslike meeleoludega, sarnaselt enamusele imetles uut karismaatilist juhti ja uskus, et see inimene suudab Saksamaa langusest välja tuua. Oli meelitatud, kui juht tema poole pöördus ja näitas talle Taevast, või kõike seda, mida paljud peavad taevaks - võimu, privileege, imetlust. Ka see tundub nii omane, et korra juba mängu astunult, kui ilmnesid esimesed vastuolud, siis üritas silmi sulgeda või lihtsalt keeldus uskumast mida nägi. Uskus seda, mida oli meeldivam uskuda ja oli meeleheitel, kui kõik kokku varises, sest nüüd oleks vaja olnud juhti. Intellekti üheks tunnuseks loetakse kohanemisvõimet. Tekitab mõtte, et kas juhid ja vastuvoolu ujujad on ebaintelligentsed, sest juhid on need, kes ei kohane, vaid kes kohandavad olusid endale.
Või teine võimalus, et Speeril polnudki vanglas nii paha - teda koheldi nagu filmistaari ja tal olid kõik võimalused enda arendamiseks ning vabanemisest tegi meediasündmuse. Ka nii võib olla. Mina seda ei tea. Niisiis kes olen mina, et talle kaasa tunnen?
Ilmselt keskmine sakslane elas oma usu purunemise palju rängemalt läbi kui Speer, sest nemad polnud staarid. Usk oli nende jaoks olnud põhjendatud, sest ega Hitler ei tulnud loosungitega - "Tapke juudid ja tehke rahvas seebiks!" Seda kindlasti mitte. Ta tuli rääkima kõigepealt sellest, et kui tore ja karastatud rahvus on sakslane, et kuidas on võimalik ennast kokku võtta ja riik üles ehitada. Rääkis just täpselt seda, mida rahvas kuulda tahtis, ilma ülepakkumata. Rääkis geniaalse arhitekt Speeri kujundatud laval, millel oli (tsiteerin raamatut) keskaja vägede ülevaatuse ilmaliku pühaduse aura ja kus 16km kõrgusel õhus ristuvad valguskoonlad jätsid mulje gooti katedraalist.
Lapsena oli mulle maalitud AH-st pilt, kui tatti pritsivast idioodist, kes karjub loosungeid ja rahvas hullub. Lihtne oli ette kujutada Hitleri sündi sellisena, nagu kirjutab Roald Dahl oma novellis "Genees ja katastroof". Samas on ilmselt tõde, et Hitleril pidi olema oskust rahvaga suhelda ja intelligentsi, et välist muljet jätta. See, et Speer maalib portree Hitlerist, kui halvast inimestetundjast, täiendab pilti. Väline laitmatu maine ja meeskond, kes tema ümber korraldab mahhinatsioone ning võitleb haiparvena võimu pärast, tundub tagantjärele väga loogilise visioonina. Tundub, et lähedaste valikul ainus õnnestumine oligi Speer.
Oleksin vist peaaegu unustanud kirjutamata, millest raamat räägib. Raamat on jagatud kolmeks osaks.
Esimene osa on Albert Speeri ülekuulamisprotokollid, kus ta räägib põhiliselt AH iseloomust, tema tööstiilist ning isiksusest. Edasi vastab ta küsimustele võimuladviku (Bormann, Himmler, Goebels jms.) kohta, Saksamaa sise ja välispoliitika kohta, maalides sellega pilti nii AH-st, kui ka iseendast.
Teine osa on Karl Brandti kirjutis "Naised Hitleri ümber".
Kolmas osa analüüsib Speeri isikut. Kui ma nüüd õigesti aru sain, on kolmas osa kirjutatud kogumiku koostaja, Ulrich Schlie, poolt.
No comments:
Post a Comment