Raamatu tagakaas kirjutab, et autoril on rohkesti fännklubisid nii Venemaal, Ameerikas kui ka Euroopas ning teoseid on välja antud üle 20 miljoni eksemplari. Seda kummalisem tundub tema kirjaviis. Võimalik ka, et tegu on halva tõlkega, aga ilma originaali teadmata ei julge süüdistada. Esmalt juhtis minu tähelepanu sellele Mart, kui ta lehitses raamatut ja luges ette lõigu, kus kirjeldati, kuidas palgamõrvar sidus kinni ohvri käed ja jalad, et see ei saaks ennast lahti siduda. Hmm.. tase. Hiljem, raamatut lugedes ma seda kohta ei leidnudki. Vahest seepärast, et ma lehitsesin vaid raamatu läbi sisu ja lõpu väljaselgitamiseks. Põhiline imelik asi, on lihtlausete kasutamine niimoodi, et tekstist jääb tõeliselt hakitud mulje
Toon mõningad stiilinäited:
"Kindlasti mäletate seda aega. Lurjus Gorbatšov ajas kõigile kärbseid pähe, pettis kogu maailma ja oma riiki. Kõikjal mindi üle talongidele ja kaartidele. Poed olid tühjad. Rubla muutus väärtusetuks, mulle aga maksti teise grupi invaliidi närust pensioni..."
"Hommikul püüdsin takso ja sõitsin Brooklyni. Vaat' see on alles linn! Teine Odessa! Kõik räägivad vene keeles, aga meeldiva euroopa aktsendiga. Inglisekeelset juttu ei kuule üldse. Raamatukaupluste, restoranide, kohvikute - kõigi nimetahvlid on ainult vene keeles. Justkui poleks ma Venemaalt ära sõitnudki."
Uskuge või mitte, aga enamus raamatust oli saamas kirjapildis, pluss veel sellised pärlid, nagu "Mõeldes tõstis ta silmad taeva poole justkui selleks, et oma ärajoonud ajudele abi saada" ja "Asetanud kõik lauale, naeratas ta, demonstreerides kõiki oma kolmekümmend kaht suurepärast valget hammast."
Kui arvamus, et ajusid on inimesel palju, tundub nagu rohkem tõlkija eksimusena, siis arvamus, et tõsine tähelepanelik palgamõrvar suudab naeratuse kestel inimese hambad üle lugeda ning keegi, kes pole krokodill, naeratab nii, et tarkusehambad paistavad, näib küll väga selgelt autori käekirjana.
Antud loos on tegu haruldaselt geniaalse palgamõrvariga ja antud raamat käsitleb tema nelja palgatööd. Ameerikas seisneb tema geniaalsus selles, et tapnud inimese, läheb ta samale korrusele tagasi ning laskub tuletõrjeredeli kaudu. Kuna ainult teine geenius taipaks tuletõrjeredeli alla valve panna, siis vahelejäämise võimalus on nullilähedane. Põgenemisel kasutab ta viisat, et sõita Türki (mitte Moskvasse, sest tema nimi on teada) ja Türgis kasutades teist passi sõidab Moskvasse. Ka see skeem on ülima mõttetegevuse tulemus.
Võrratu alibi on lõpus ja loomulikult on selleks peategelase lavastatud surm. Mitte kellelgi pole nii võrratut alibit.
Selles 2000 aastal kirjutatud raamatus torkab silma autori viha perestroika ja Gorbatšovi vastu. Samuti see, kuidas Ameerikas ikka sõjaveterane imetletakse. Kui peategelane paneb Ameerika sõjaveterani vormi selga, siis poisikesed vaatavad vaimustusega ja vähe ei puudu, et nad roniksid talle sülle, et paluda "Onukene, räägi sõjalugusid". Peategelase taunib uut aega, kus "meie riigis veterani sõimatakse okupandiks." Arvestades, et peategelane on leningradlane, siis kõlab lause väheke veidralt - kodusõjas inimesi vast okupantideks ei peeta ning venelane teist venelast okupandiks ju ei nimeta? Või nimetab?
Ühesõnaga minule jäi arusaamatuks raamatu populaarsus. Tegin päringu, et otsida, mis teised raamatust arvavad ja leidsin ühe arvamuse ning see on hulga positiivsem kui minu oma.
http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?v=blog&blogID=1&postID=172
Ja kui selle blogi autor leiab, et Venemaalt tuleb ainult head krimikirjandust, siis mina arvan, et Venemaalt tuleb ka head ulmet. Tsiteerin kedagi, kui ütlen, et tõeliselt head ulmet oskavad kirjutada ainult ameeriklased ja venelased. Aga kes seda ütles esimesena, ei mäleta.
Raamatu autor on aser.
No comments:
Post a Comment