Mul on fantasyst kõrini. Siia hulka kuuluvad fantasy triloogiad, mille teist, kolmandat ja viiendat osa tuleb aastaid oodata, kõikvõimalikud vampiiridest rääkivad magusad muinasjutud (viimati raamatupoes oli erinevaid uusi terve riiulitäis) ja ka tõsiseltvõetavate autorite nagu Neil Gaiman muinasjutud, mis äravahetamiseni sarnanevad kogu ülejäänud kirjutatud kompotiga.
Uut "Kääbikut" ei kirjuta nagunii keegi. Seda ei suutnud isegi Tolkien. Fantasy on hea, kui seda on vähe. Fantasymürgitus on väga ränkade sümptomitega haigus.
Kõik eelpoolloetletu on põhjus, miks ma viimati ostsin "Falkenbergi leegioni", mitte "Viimase sõrmusekandja". Igatsus ulme, mitte fantasy järele.
Mind veenis sõber, kes ütles, et "Viimase sõrmusekandja" tutvustus äratab huvi ja et üldse on näidatud asju teisest vaatevinklist ja tema küll tahaks lugeda. Niisiis võtsin raamatu käsile... mis võib ka väga kergesti viga olla. Vara vist kokkuvõtet teha, sest olen alles jõudnud 40-ndale leheküljele, aga pole üldse kindel, kas ma soovin seda lõpuni lugeda.
Niisiis raamatust. Minu meelest pole see ei fantasy ega ulme, vaid Keskmaa poliitiline tutvustus. Kusjuures nimetatud poliitika on täiega kaasaegne ja inimlik. Mordor "ei võta armuande looduselt", paneb jõed teistpidi voolama. Üleüldse käib tugev industrialiseerimine. Valged võlurid on pahad-pahad, aga nende PR on tasemel. Mordori elanikud on aga lihtne maarahvas, kes võtab relva kätte vastumeelselt ja trollid, kes lihtsalt ja südamlikult unistavad trollitüdruku naeratusest. Kole imago on Valgete võlurite propaganda, kes tegelevad võidurelvastumisega (peegel).
Inimlikkusest veel. Valgete võlurite kokkutulekul ühe võluri poolt Sarumanile öeldud sõnad: "Saruman, tuvike... Sa anna mulle vanamehele andeks..." kõlas minu jaoks ikka väga veidralt.
Autori väitel on ta üritanud kirjutada Keskmaa lugu üles ilma loogikaaukudeta. Kas fantasyst loogikaaukude kärpimine tähendab fantaasiaolendite inimesteks kirjutamist? Miks siis mitte juba ka välimust inimlikuks kirjutada, kuivõrd meie füüsiline keha ja tajud määravad suures osas selle, kes me oleme. Minu jaoks oli asi loogikast kaugel. Sõjastseene tuli selle 40 lehekülje peale juba nii palju, et see ületas Falkenbergi leegioni, mis peaks ometi militaarulme olema. Väsisin lahingute kirjelduste juures ära.
Loodan, et edaspidi tuleb sisse midagi, mis kaasa elama paneb. Siis tulen lehele tagasi ja kirjutan vabanduse ning ülistava arvustuse. Aga pean tõenäoliseks, et ma rohkem sellest raamatust ei räägi.
Viide ulmebaasi
http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp?ID=16207
No comments:
Post a Comment