Kui vahepeal muutus liialt populaarseks noortele fantasyhuvilistele vampiiridest kirjutada, siis on täiesti teretulnud vaheldus lohedest rääkida. Kuigi ehk lohejuttudest jääb minu lemmikuks McCaffrey "Lohelend" ("Tehanut" ei nimeta ainult selletõttu, et see pole ainult lohedest), siis ka see on südamlik ja tore lugu.
Selles pseudoajaloolises pajatuses elasid tegelased Napoleoni vallutuste keskel. Samas erinevalt sellest, mida meie ajaloolased teavad, elasid tollel ajal ka lohed. Kuigi üsna haruldased, oli neil siiski suur tähtsus lahingutes ja neid võitles mõlemal poolel. Niisiis Napoleoniaegne õhuvägi koosnes lohedest ja loheratsanikest. Mere- ja õhuvägi ei olnud üksteisele sümpaatsed ja mõistetavad ja eks vist suhteliselt erakordne asi oli see, et olude sunnil sai lohe ratsanikuks just mereväelane. Peategelane, lohe Temeraire, oli väga haruldasest liigist.
Lohede liigikirjeldused on toodud raamatu lõpus. Samuti ajaloolise ürikuna katked tuntud loheteadlase märkmetest.
Lohed teatavasti lendavad ca 20-50km/h. Asi, millest ma muidugi aru ei saanud, on see, et miks pidi saatma väärtusliku lohemuna Hiinast Prantsusmaale laevaga, kui oleks võinud kasutada lohekullerit, aga jäägu see autori südametunnistusele.
No comments:
Post a Comment