Kunagi kuulsin või lugesin väljendit, et positiivse mõtlemise huvides soovitati loobuda TV-st ja ka ajalehtedest. Siiani vist kahtlesin selles viimases, aga hakkan vähehaaval uskuma.
Tänane ajakirjandus toitub kommentaariumist ja kommentaarium toitub ajakirjandusest ja mõlemad muutuvad järjest mürgisemateks. Ajakirjanikud ootavad, et küsiteldav libastuks ja panevad selle lause siis artikli pealkirjaks ning annab ette kommentaariumile, kes suurima rõõmuga ragistavad ohvrit, elusalt.
Ma ei igatse tagasi aega, kus kõike tsenseeriti ja mu usun sõnavabadusse. Aga aus kriitika ja lihtsalt sensatsiooni otsimine on vast kaks erinevat asja ja minu roosas maailmas peaks kvaliteetne ajakirjandus olema see, mis kirjutab asjades ausalt ja objektiivselt. Lisaks oleks meil vaja veel ajakirjandust, mis unustaks mõnikord, et rahvas januneb alati verd ning kirjutaks rohkem positiivseid uudiseid. Või kirjutaks vähemalt sellest, mis endale on hingelähedane. Oleme juba tüdimuseni kuulnud kõigest, mis on valesti. Järsku muutuks siis rahvas ka positiivsemaks. Muidu on nagu Asumi languse meeleolude tekitamine.
Vaatasin täna ka natuke "Riigimehed" seriaali ja tegelikult ei suutnud lõpuni vaadata. Nii, nagu lapsepõlves olid minu jaoks Pierre Richard'i filme raske vaadata - ei tundunud naljakad, sest peategelase pärast oli kogu aeg piinlik ja temast oli kahju.
Praegu antud seriaali puhul tundus mulle samuti, et mul on piinlik. On olemas mingi sotsiaalse sidususe minister, kes on lapsik, ebapädev, ebaintelligentne ja kes tellib vanadekodusse sõitmiseks liinibussi? On see naljakas? Kõlab nagu vaimse puudega inimese üle naermine. See liinibussi stseen oli nagu absurdihuumor, teised seigad püüdsid olla vist situatsioonihuumor.
Selles loos on seos meie valitsejatega taganenud väga kaugele, aga nali, selleks, et oleks naljakas, peab jääma laveerima kusagile tõe piirimaile.
Kirjutage tegelased pisut usutavamateks, muidu pole see enam ühiskonnakriitika, vaid pagan teab mis.
No comments:
Post a Comment