Kaks suurt sakslast - Alexander von Humboldt ja Carl Friedrich Gauss - olid ülimalt erinevad aga ometi tahtsid mõlemad maailma üle mõõta, omal moel. Või mine tea, võib olla olid nad siiski sarnasemad, kui Kehlmann arvas. Pole just lihtne 18. sajandil elanud inimeste isiksusi lahti mõtestada. Samas teeb Kehlmann ajalooga seda, mis enamik tõsiteaduslikke ajaloolasi ja nimelt kirjutab ajalugu ümber. Tõsiteadus kipub sageli igavam olema.
On see siis müüt või oligi nii, et Gauss ei mõistnud põhjust, miks inimesed mõttepause võtavad. Temal endal formeerusid vastused kiiremini, kui tavalisel inimesel üldse küsimusest arusaamine aega võttis. Gauss oli erakordselt vilets lapsevanem ja väga hea matemaatik. Humboldt seevastu oli põhjalik ja teadust oli valmis tegema omaenda mugavuse hinnaga. Humboldtil ja Pipi Pikksukal oli palju ühist. Humboldt oli katsetaja ning uskus, et tõe kriteerium on praktika. Kuuldes, et kuraare tapab, kui inimene noolega pihta saab, ei olnud ta sugugi veendunud, et kuraaret juua ei või. Niisiis proovis ta kohe järele. Järeldus - kuraare tapab ainult siis, kui see verre sattub. Juues on praktiliselt kahjutu. Asi, mida Gauss, kes pigem tuletas maailma arvutuslikult, poleks kunagi teada saanud. Gauss nimelt mõtles ennast tappa kuraaret sisse juues.
Vead ja veidrused teevad inimesest huvitava isiksuse.
Järelsõnas oli kirjutatud, et saksakeelne raamat oli kirjutatud kaudses kõneviisis. Olen nii kaua saksa keelest eemal olnud, et enam ei mäleta, mis oli kaudne kõneviis. Kahju
No comments:
Post a Comment