Robert W.Chambers "Kuningas kollases rüüs".
Elas kord kirjanik, kes oli sõlminud lepingu saatanaga. Teatavasti oli lepingu tingimustes sätestatud, et kirjanik saab endale äärmiselt nõtke ja kauni väljendusoskuse. Asi, mille aga see lepingupool unustas, oli see, et kurat kaupleb alati enda kasu silmas pidades. Raamat "Kuningas kollases rüüs" korjati müügilt selleks, et see erinevates kohtades välja ilmuks, paisates enda ümber hullust ja meeleheidet. Kes oli selle raamatu avanud, ei suutnud seda käest panna enne, kui viimane leht oli keeratud, Kes oli läbi lugenud, selle saatus oli kirjutatud.
Tegu pole romaaniga, vaid see sisaldab 6 juttu, millest nelja ühendab eelpoolkirjeldatud saatanlik raamat. Kuna mulle tehti selgeks, et ka õuduskirjandus on ulme, siis järelikult raamat on ulme.
Raamat on kirjutatud 1895 aastal, aga esimese jutu tegevus toimub aastal 1920, kui oli lõppenud Saksamaa sõda Samoaga, USA on majandusliku ja kultuurilise õitsengu riik, kus valitsus on avanud suitsiidivastase seaduse tühistamise puhul luksuslikud Surmakambrid. Peategelane, kes luges läbi raamatu "Kuningas kollases rüüs", valmistab koos oma maineparandajast sõbraga maailma ette kuninga tulekuks.
Teises loos on skulptor leiutanud aine, mis kivistab iga elusorganismi imeilusaks marmorkoopiaks.
Kolmandas loos eelneb "Kuninga" väljailmumisele mingi märk või enne, mis hoiatab. Samas oli see siis ikka hoiatus? Saatus oli ju juba määratud. Neljandas loos seevastu tungib kurat lausa kirikusse.
Kõhedust tekitav mütoloogia, nagu järelsõna ütleb.
Kaanel olev sarja nimetus KULTUSRAAMAT tekitab kerget vastumeelsust. Kas sõna KLASSIKA on tõesti iganenud? Sellise nimega sari on määratud jääma lühikeseks.
"Kuna mulle tehti selgeks, et ka õuduskirjandus on ulme, siis järelikult raamat on ulme."
ReplyDeleteJulgen arvata, et õuduskirjandus ei ole a priori ulme, vaid ainult siis, kui sisaldab ulmelist elementi. Chambersi "Kunn" sisaldab ulmelist elementi minu meelest märksa rohkem kui horrorit.
"...sarja nimetus KULTUSRAAMAT tekitab kerget vastumeelsust. Kas sõna KLASSIKA on tõesti iganenud?"
Terminitel võib olla teatud ühisosa, kuid kindlasti pole "klassikaline" sama, mis "kultus-". Kultusloomingul on mitmed omadused, mida klassikal ei pruugi olla. Kultusteos võib olla klassika, aga võib ka olla kõige tänapäevasem asi üldse. Kultuskirjandusele kui popkultuurilisele nähtusele annab kultusväärtuse eelkõige pühendunud fanaatikute ringkond, mis enamasti on üsna väike, ent seda fanaatilisem.
Chambers on mõlemat — nii cult kui klassik —, kuid autorina iseloomustab teda (õigemini tema Kollase Kuninga tsüklit) minu meelest esmalt kultuslikkuse ja alles siis klassikalisuse silt.
Kultus tähendab siiski minu jaoks mingit (eba)jumalakummardamist. Aga eks sõnade tähendused on vast kokkuleppelised. Et mind sildi "kultus" kleepimine häirib, on vast minu kiiks.
ReplyDeleteSama on sõnaga "ulme". Olen mõelnud, et raamatu žanr on see, mida ta enamasti sisaldab ja suuremas osas tundus see siiski esmaklassilise õudukana.