Tiit Tarlap "Meie, kromanjoonlased"

Vestlesin ühe sõbraga hiljuti ulmežanritest ja pärast raamatu läbilugemist hakkasid mõtlema, et huvitav, kas ta nimetaks seda žanrit pseudoajalooks või kosmoselaeva motiiv liigitakse selle ikka sci-fi alla?
Raamatu sisu on Atlantise tõus ja häving neljas vaatuses. Atlantis, kui kogu inimkonna häll.
Teine osa pani mõtlema Asimovi "Asumile", kus samuti kasutati religiooni relvana. Ainult et Asumis oli religioon mõeldud ainult barbaarsusesse langenud maailmate vastu ja Asumi enda elanike jaoks oli ajalugu endiselt Seldon. Oleks huvitav teada, et kuidas on võimalik teadlikult kaotada osa rahva mälu ja teise osa mälu säilitada? Ja kui oli võimalik säilitada, siis kas poleks olnud võimalik üldse langust vältida?
Kolmanda osa teemaks oli ürgaeg. Kui ma õigesti aru sain, siis need teises osas mainitud laevapõgenikud olid randunud ning vähehaaval kaotanud palju oma tehnilisest üleolekust. Raamatusarjas "Koopakaru hõim", muide täielik ürgaja erootika alates teisest osast, on samuti toodud kaks liiki. Ühed, peenemate kontidega ja saledamad, kes on õppimisvõimelised ja teised, jässakamad, kellel on seevastu olemas liigimälu juba sündides. Need kaks liiki segunevad, mille tulemusena tekib tänapäevase inimese eellane.
Tarlap on mänginud mõttega tulnukatest, kromanjoonlastest, kes segunevad pisut-pisut kohaliku madalamal arenguastmel oleva intelligentsiga ja seetõttu saavad kingiks telepaatia, mis siin-seal välja lööb.
Raamatust endast on kirjutatud palju ja kiidetud palju. Ka minu tuttavate hulgas. Minu pisike pettumus on vast seotud sellega, et oleks tahtnud uskuda, et tuleviku arengutasemele jõudnud inimestel pole see tsivilisatsioonikiht nii õrn, et see esimestes raskustes maha pühitakse. Loterii blogi võrdleb algust "Kärbeste Jumalaga" ja kaldun selle võrdlusega nõustuma. Lootsin alguse põhjal raamatust sci-fi-d, aga võib olla tõesti tuleb mõelda, et sci-fi-d oskavad päriselt kirjutada ainult ameeriklased ja venelased.