Koerast on kahju küll. Veenan ennast, et tegin õigesti - mul pole teisi koeri ja ise olen vähe kodus. Mis elu see tal selline oleks. Aga väga paha tunne on. Pisike reetmine. Ta jõudis minuga harjuda ja hoolimata sellest, et pime, õppis juba iseseisvalt trepist käima. Eks järgmised päevad ole tema jaoks uus segadus ja uuesti õppimine. Hea, et kauemaks ei jäänud. Nädala pärast poleks ma enam loobuda suutnud.
Homme lähen kinno ilma muretsemata, kuidas ma koera üksi jätan.
No comments:
Post a Comment