Peaksin hoopis kirjutama "Lohetätoveeringuga tüdrukust". Et on loetud nii raamat ja vaadatud film, siis oleks mida kommenteerida ja võrrelda, aga ei teki tuju. Olen enda juures tähele pannud, et kirjutama kutsub sellest, mis sügava mulje jättis ning eriti sellest, mis oli täielik jamps - negatiivsus tuleb mul tüüpilise eestlasest internetikommenteerijana hästi välja.
Lohetätoveeringuga tüdruku puhul oli see, et ei film ega raamat polnud kumbki pahad ja see on igav. Sest kumbki polnud ka nii head, et oleksid ülevoolavad muljed. Raamatu algus oli võluv, tüdruku tegelaskuju ning tema teravad ja professionaalsusest märku andvad repliigid. Hiljem läks vast liiga Grishamiks kätte. Üks, millele mõtlesin, on see, et kas eestlased suudaksid ise filmi valmis teha, kui mingil imekombel ühe eestlase raamat rahvusvaheliseks bestselleriks saab.
"Eli raamat" meeldis mulle algusest peale. Nagu oleks ideid võetud Zelazny "Needuste alleest" ja miksitud "Sin City" Zatoichi-ga. Kui väga see "Zatoichit" meenutas, sain alles lõpus aru.
Mõistan neid, kes tahaksid mind eelpooltoodud lausete eest risti lüüa, sest mis ma võrdlen võrreldamatut. "Eli raamatu" sisu oli lihtne ja pretensioonitu. Tuumasõjajärges maailma üks vanem ellujäänu, kes mäletas veel tsivilisatsiooni ja kellel oli barbaarsusse langenud maailmas kindel siht ning usk. Samas must-valge värv sobis filmile hästi, näitlejad olid head ja kogu film dünaamiline ja haarav nagu lihtne muinasjutt. Eestlane oma usuleiguses võiks arvata, et piibli relvaga võrdlemine on taotluslik. Samas vist läänemaailm nii ei näe ja peab kristlikke väärtusi väljaspool kahtlus olevateks.
Huvitaval kombel pisendab hea lõpp enamasti filmi ja raamatu väärtust, nagu autori realismist loobumine tähendaks kummardust üldsuse maitsele. Samas pole ju elus hea lõpp nii haruldane ja keegi peab ju need ka üles tähendama, või mis?
No comments:
Post a Comment