Mart hankis broneeritud padjakohad ja nii me eile teatrisse läksimegi. Kiirustades, nagu tavaliselt ning seetõttu ei jõudnudki ma endale selgeks teha, mis see tegelikult on, mida ma vaatama lähen.
Vene kirjanduses pole ma eriti tugev ja seetõttu oli ka "Kajaka" sisu mulle tundmatu. Lugu Uue Teatri otsingutest nii tänapäeval kui ka minevikus. Kunstivõhikuna olid mulle ehk lähedasemgi tänapäeva tõlgendamine sealsete mõtete valguses kui kõrgelennuliselt tundeline ringmäng ja melanhoolse kangelase kannatused - Maša armastab Kostjat, Kostja armastab Nina, Nina hoopis Trigorinit. Huvitav, kas tol ajal algas ka teater puhvetiga ja snoobid käisid teatris sotsiaalselt suhtlemas?
Näitlejad olid hästi valitud. Lembit Ulfsak sobis näitlejanna rolli sama hästi, kui Sallo enda omasse. Sallo veiderdamine lihtsalt sundis vastu naeratama. Noorem Ulfsak pöördus publiku poole sedaliiki usalduslikkusega, et igaüks tundis just ennast subjektina.
Etendus oli üllatavalt terviklik ja üks lugu ei seganud teist. Rämedad naljad ei muutnud etendust jandiks ega komöödiaks. Samas tunnen mingit vaikset igatsust teatri järele, kus ei ole nii palju avangardi, vaid pigem haarav ja teravmeelne sõnalugu. Tšehhov jääb mulle kuidagi võõraks ja tema kangelased ei liiguta mind.
No comments:
Post a Comment