01.07 - Jevpatooriast Bahtšõsaraisse

Pisut enne kella 8 hommikul hakkas keegi uksele tampima. "Ei või olla, et registraator," mõtlesin, "järsku ongi check-out kell 8". Ei mina ega Mart ei liigutanud ennast. Lebasime veel pool tunnikest, aga uni oli läinud. Hoolimata registraatori õnnetusekuulutamisest paistis väljas päike ja järgmise kopsimise peale avasin juba ukse. Ei olnudki registraator.
Hommikuks oli too tõre tädi palju päikselisemas meeleolus ja hotelli personal pildistas ennast rõõmsalt mootorratastega. Mina pildistasin ka mootorratast, mingit kohalikku. Oli mingi väike uskumatult tige variant, mis paiknes hotelli taga (esiklaasile kleebitud pealuu pole vist pildilt hästi nähtav)

Jevpatooria on praktliliselt ainus valge liivaga rand Krimmis. Siiski ranna ääres olid kivid ja ka sisse minnes oli põhi terav. Laine oli nii tugev, et sisseminek polnud meeldiv. Käisin vööni vees, aga kuna läks järsult sügavaks, siis minu ujumisoskuse juures pole julgust.

Bahtšõsarai olin enda jaoks juba enne reisi märkinud kohana, mida tahan näha. Täpselt ei teadnud, mida sealt oodata - mägesid, koopaid, aga igal juhul teadsin, et maastik pole seal tavaline.
Simferoopolist pidime igal juhul läbi sõitma, aga keskusega polnud plaanis aega raisata.
1532–1783 oli Bahtšõsarai Krimmi khaaniriigi pealinn. Khaanilossi ja Pisarate purskkaevu juurde ei jõudnud.
Tegime küll peatuse kesklinnas, kus parkimise eest taheti jälle tasu saada. Ei jäänud sinna kauemaks, vaid sõitsime edasi, kuna maastik muutus mägisemaks. Tumedad kaljurahnud ei kasvanud sujuvalt nagu enamasti võib mägistel maadel näha, vaid olid nagu kohale lennutatud.

Kui alguses see juga oli täielikult kunstlik - oli näha, et palaval päeval pumbatakse vett juurde - siis Uspenski kaljuklooster oli ehtne. Saime mootorratastega praktiliselt mäest üles sõita kloostri kõrvale. Mootorratas on enamasti hea sissepääsupilet kõikjale. Nüüd internetist lugedes leidsin, et mööda mägiteed veel kõrgemale minnes oleks jõudnud Tšufut-Kale koobaslinnani.
Võib olla sain valesti aru - võib olla on see mingi teine tee. Igal juhul koobaslinn asub linnast 2,5km kaugusel.
Uspenski kaljukloostrit võis väljast pildistada, aga fotoaparaati oli keelatud kloostris sees kasutada.

Tagasi jõudes olid mootorrattaid imetlemas hulk huvilisi, keda muuhulgas huvitas ka Eesti ja pensioniiga Eestis. Küsisime, kas Jaltasse minemiseks peaks läbi Sevastopoli minema. Mees, kellega vestlesime, arvas, et kui me oleme korra juba Sevastopolis käinud, siis pole mõtet. Aga tasuks valida mitte otsetee Jaltasse, vaid üks ilus otsetee lookleb mägede vahelt rannikule välja. Ma nüüd ei tea, kas me ikka õige teeotsa üles leidsime. Võimalik, et ikka sõitsime liiga pikalt Sevastopoli peale.

Ümbrus läks järjest mägisemaks ja maalilisemaks. Õhtune aeg ja pildid ei tulnud hästi enam välja.

Üleval mägedes oli väikese lossi välimusega restoran (mälu võib petta, Armeenia?), mille siseõu oli väga armsaks lehtlaks kujundatud.

Mäed vaheldusid mereäärsete maaliliste mereäärsete külakestega ja hakkasime öömaja otsima.
Mul on kahju, et ma ei mäleta, mis asula see oli, kus esimest korda otsisime. Alupka? Igal juhul oli väga kena kohake. Tänavad läksid peaaegu püstloodis mere poole. Üks mees tundis huvi, kas me sooviksime öömaja ja läksime vaatama. Korter oli tõsiselt luksuslik, hämar ja stiilne. Rõduakent avades tuli meri peaaegu tuppa. Lainete laksumist oli kogu aeg kuulda. Teine korter polnud samuti paha. See oli omaette palkoniga vee poole. Maja oli otse kaljusse ehitatud. Esialgu tahtis mees 800grivnat, mille põlgasime paljuks. Mart andis oma parima ja sai hinna alla 620grivna peale. Hakkasime juba käsi lööma kui selgus, et tegelikult taheti mitte KOKKU 620grivnat, vaid kumbagi korteri eest 620. Lahkusime kiiresti ja seal asulas rohkem ringi ei vaadanud. Järgi mõtlema hakates - Itaalias samaväärses kohas oleks olnud see päris hea hind. Aga meil oli endiselt peapööritus Ukraina hindadest.

Sõitsime teed mööda edasi. Järgmisse asulasse jõudmise ajaks oli juba täiesti pime. Kõik need, kes kortereid pakkusid, majadesse kobinud. Üldse tundus suund selle poole, et enamik tahtis kortereid välja anda rohkem kui üheks ööks. Kuigi... neljapäeva öö oleks ju võinud sobida? Ikkagi enne turistide horde. Leidsime mingi järjekordse ühika. Hinda alla ei kaubelnud ja maksime 110grivnat näo pealt.
Kahjuks ei mäleta, mis oli koha nimi. K-ga algas. Katsiveli? Koreiz?
Ühika kõrval avati just baari, aga kui läksime küsima, kas süüa juba saab, põhjustasime täieliku vaimustusehoo. "Eestist? Loomulikult" Nii hea enne, et esimesel õhtul tulevad kohe kauged külalised. Naisterahvas, üks baari omanikest, oli ilmselt juba eelpidu pidanud ja ülevoolavalt lahke ning ka Mart härdus ning kinkis neile "Vana Tallinna".
Öö jäi sedapuhku väga lühikeseks.