30.06 - Tarhankuti neem

Kurss oli Jevpatooriasse. Tahtsime vaadata sealseid kuldseid liivasid. Olime minekuga nagunii hiljaks jäänud ja ei tahtnud aega raisata.
Tšernomorskist läbi sõites tahtsime teha väikese õlle/söögipausi sealses kohvikus. Paraku ei saanud Mart mootorrattale korralikult tugijalga alla ja me kukkusime sujuvalt külili. Kohviku ette oli kogunenud hulk uudistavaid inimesi ja elegantne paraadsõit läks aia taha. Fotoka objektiiv oli hetkel väljas, vigastatud ja viltu taotud. Siiski suurema löögi võttis kaitseraud.
Sellest kukkumisestki oli abi, sest ekskursioonibussi täis kohalikke tuli meiega vestlema ja seletasid segiläbi jutustades, et läheduses on see koht, kus filmiti "XX sajandi piraadid". Minu vene keele viletsasse oskusesse suhtuti väga osavõtlikult ja üritati minuga aeglasemalt rääkida. Igal juhul seda kohta tahtsime näha. Koht, kus käisime, on interneti andmetel Tarhankuti neem, Krimmi poolsaare kõige läänepoolsem punkt, ja sinna sõitmiseks tuleb sõita läbi Olenivka küla.
Võtsime kohvikus supid ja õlled

Pildil Ukrainas kõige enam pakutav õllebrand. Konkureeris edukalt Oboloniga.
Olenivka oli teeäärne asula. Igal sammul oli näha silte, et üürida maja/korter.

Veiniäri käis tänavatel.

Asulapildis väga domineerival kohal olid lehmad, kes kõndisid autode vahel. Olenivkast sõitsime teed mööda edasi, kuni tee lõppes. Tee lõpus oli väga sobilikult majakas ja huvitad punakat värvi kaljud ning koopad. Me polnud just väga kindlad, et see ongi sama koht, aga pidasime tõenäoliseks.

Vihma hakkas sadama ja pöördusime tagasi Olenivkasse, võtsime väikesed veinid ja vestlesime kohalikega. "Aa, otsite seda kohta, kus filmiti "Amfiibinimene"? See on sealt edasi umbes 5 km."
Kui vihm oli vaibunud, läksime uuesti vaatama, mis seal siis tegelikult on. Tee oli praktiliselt lõppenud. Mõned vaprad läksid sealt ka sõiduautoga läbi. Koht ise oli üsna müstiline.

Kahtlen siiani, kas see oli ikka koht, kus XX sajandi piraadid filmiti. Arvan, et need filmiti ikka vist Kara-dah Kuldsete väravate juures, aga pole välistatud, et võtteid tehti ka seal.

Tagasiteel Olenivkasse üritasime lehmade vahel laveerida.

Jevpatooriasse enam ei jõudnud, vaid võtsime öömaja sealsamas Tšernomorskis. Hotelli perenaine oli üsna tõre ja ütles, et check-out on kell 8. Mart küsis sellepeale, et mis kell tuleb hotell omanik. Naine ütles, et kell 9. Mart ütles, et no selge. Selge polnud midagi, aga sellist asja, et check-out on kell 8, pole vist kusagil maailmas. Väljas sadas. Meie võõrustaja ütles, et ta vaatas ilmateadet ja nüüd jääb nädalaks sadama.  Kuna meid oli Garmin vahepeal 100km vales suunas juhtinud ja oleksime Moldovasse jõudnud, siis arvas too naine, et see olekski olnud tark tegu - ilus ilm tuleb alles järgmisel nädalal. Võtsime teadmiseks, aga lootsime parimat.
Läksime otsima söögikohta. Rannapromenaad muide oli päris soliidne. Lähedal pidi olema mingi Meremeeste klubi, aga eksisime teelt, sattusime restorani, kus olime ainsad külalised, hinnad üsna kallid. Meie pärast toodi isegi elus muusika sisse, aga kui me arve võtsime, siis nad lõpetasid pillide häälestamise ja lahkusid. Ju said aru, et tantsu ei tule.
Ilmselt ei saada Ukrainas sinust aru, kui küsid kohalikku õlut. Tuleb küsida Ukraina õlut. Kohaliku õlle all mõistavad nad mingit majaõlut, enamlevinud õlut vms.
Hotelli tagasi jõudes olime läbimärjad.