04.07 - Massandra

Olime juba kokku leppinud, et üks öö veel Jaltas. Siis päeval käime Massandras ja õhtul viime Livaadiasse tervituseks "Vana Tallinna".
Massandra veinikeldri ekskursioon oli algusest peale kindel ja kuna olime otsustanud, et Moldovasse ikka ei jõua, siis pidigi see jääma ainsaks veiniekskursiooniks. Kohale jõudes leidsime, et on erinevad hinnad degusteerimine+ekskursioon ja ekskursioon. Keskpäeval ei tundunud joomine väga hea idee ja nii me võtsime ainult ekskursiooni. Kahjuks mu fotoaparaadi välk on vilets ja seetõttu keldris tehtud pildid ei kannata kriitikat.

Massandra veinikeldri ajalugu algab 1912 aastal. Kuigi sõja ajal evakueeriti kelder, siis enamik veine jõudis tagasi. Kollektsiooni vanim vein on aastast 1775. Huvitav, kas praeguseks äädikas?
http://www.kes-kus.ee/tryki_artikkel.php?artikkelt_id=1166
Kuna mootorratastega oli tarvis Odessasse tagasi pääseda ilma koormata, siis ei ostnud sealt veini kaasa. Mart küll ostis portveini "Punane Livaadia", nagu ta ütles - koos minuga ära joomiseks. Aga joomiseni Krimmis ei läinud ja seda veini mina kahjuks maitsta ei saanud. Maksis 36grivnat, mis oli Ukrainas alkoholi kohta ikka päris kobe number. Kodus on praegu Massandra Muskatel. Veinivõhikuna ei tea ma isegi, kas 16% vein on midagi portveinilaadset või mitte. Väga loodan, et on. Internetis müüakse seda veini 7EURiga nimega "Black muskatell". Kuna mulle tehti selgeks, et "tsornii" tähendab ukraina keeles "punast", siis mõtlen, et kas see inglisekeelne nimi on miskit tõlkes kaduma läinut.

Järgmine külastatav koht oli Massandra loss. Massandra lossi juures oli vahiputka ja valvur viipas, et me pargiksime ratta aeda sisse. See ei olnud siiski vastutulek - tahtis ikka raha. Muidugi võis olla ka seda, et ka jalakäijatelt võetakse raha. Oma kiivrid jätsime valvuriputkasse. Massandra loss pärineb 19.saj teisest poolest. Kutsutakse ka Aleksander III Massandra lossiks.

Gurzufist olin lugenud varem ja teadsin, et tegu on sümpaatse rannalinnaga, kus toimuvad eestlaste kogunemised taldrikubaaris. Kohe mitte ei tulnud meelde, mis võis selle baari nimi olla kohalikus keeles. Alles hiljem avastasin, et see on "Tarelka". Minu soe soovitus on, et kui loete enne reisi vaatamisväärsustest, siis pange see kirja ja kõige parem, kui paberile. Mitte internetti. Igal juhul Tarelka jäi meist vaatamata ja väga palju aega seal ei veetnud. Omamoodi soe tunne jäi värvilistest majakestest ja punaste kividega tänavatest. Kas ma mäletan valesti, et oli väga värviline?

Gurzufi

Ilm kiskus jälle kella neljaselt sajule. Otsustasime siiski enne üle vaadata selle luksusliku hotelli "Jalta", kus meil ei olnud õnn peatuda. Hotell oli tõesti muljetavaldav. Ja suurema saju saime ruume vaadates mööda saata. Tegelikult ei kahetsenud. Hotell oleks liialt meenutanud paketipuhkust.

Kella 6-ks tahtsime elupaigas tagasi olla, sest pidime kõigepealt Ilonaga kokku saama ja siis minema Eda juurde, et pidulikult Vana Tallinn üle anda. Ilona tuli, aga vabandas, et Edal on palju tööd. Niisiis torkasime pudeli Ilonale pihku ja läksime tema külalislahkust kontrollima.

Olime eelmise päeva külastusega ja ka tänasega kaotanud praktiliselt päeva. Eks ka vihm takistas. Oleksime veel päevakeseks jäänud, oleksime saanud külastada ka Ai Petrit ja Suurt Kanjonit, aga otsustasime, et aeg tõukab tagant ja tahaks ikka Feodosia poole sõita. Varasema pühapäevase tagasijõudmise asemel oli nüüd plaan jõuda reedeks. Igal juhul Krimmis jäi veel palju vaadata.