25.06-27.06 ehk proloog Krimmi reisile

Kuna logistika nõudis, et läheksime läbi Tartu, siis otsustasime Riia vahele jätta ignoreerides Michelini ning TomTomi nõuandeid.
Usaldasime kaarti ja Garminit ning võtsime kursi Daugavpilsile.
Esimese öö magasime Tartus, hommikul pakkisime end bussi, mis vedas käru kahe mootorrattaga ning hakkasime liikuma.

Liigne usaldus kaardifirmade vastu maksab kindlasti kätte, sest mõne aja pärast avastasime, et Ida-Läti teed, mis oleksid pidanud kaardi järgi olema kattega, olid heal juhul vaid mingi jupikese osas kaetud. Ainus helge mõte oli kahjurõõm, et Lätis on veel hullemad teed kui Eestis... Või mis ma räägin. Sel momendil oli ainult mõte, et vot Eestis ON alles head teed. Mõte, mis hilisemates võrdlustes kippus kahvatuma.
Aga Läti kaarte ei maksa uskuda ja kui ei armasta ekstreemraputusi - esimene mootorrataste kinnituse lahtitulek toimus just sellel teel - siis võimalusel sõitke Riia kaudu. Kui midagi oleks juhtunud, oleksime Garminile hagi esitanud desinformeerimise pärast.
Lätist suundusime Vilniuse peale ja reis Valgevene piirini oli sündmustevaene.

Asi, mis aga ei saa sündmustevaene olla, on piiriületamine. Eriti, kui lähed bussiga, mille taga on järelkäru (samuti registreeritud) ja mille peal on kaks mootorratast. Pärast passikontrolli, 10 dollari maksmist ja mingi paberi kättesaamist tundus asi ülimalt lihtne ja suundusime autoga väljapääsu poole. Paraku selgus, et kõige olulisem oli saamata - mingi tempel, et asi on korras. Tõeline jama siis just algas. Oli vaja täita peotäis blankette mootorrataste ja auto andmetega. Kui kõik andmed oli kirjas, selgus tõsiasi, et juhiks oli märgitud Mart, aga omanik oli teine juht. See ei saanud kuidagi nii olla, ametnikud hoidsid kahe käega peast kinni ja leidsid, et ei aita muud, kui Mart bussi omanikuks vormistada. Nii saadakse Valgevenes omanikuks.
Valgevene ametnikke ei saa kuidagi pahatahtlikkuses süüdistada. Nad olid heatahtlikud ja abivalmid, isegi õnnetud, et nii läks. Kõik dokumendid sisestati püüdlikult ja täpselt arvutisse. Igaühe sissetoksimine võttis pea pool tundi. Pole just lihtne ladina kirja lugeda ja see siis kirillitsas arvutisse sisestada. Me ei näinud ainsat laisklevat ametnikku. Kõik olid äärmiselt töised, asjalikud ja tegid oma väga tähtsat tööd.
Võimalik, et eksin formaalsuste kirjeldamisega, sest kogu bürokraatia olime lükanud meeste õlgadele.

Aga siis lõpuks ometi Tere Valgevene!
Seltskond kahe mootorrattaga oli juba eelmisel päeval Minskisse sõitnud ja tänaseks valinud meile öömaja - 4 inimese ühikatuba. Igale näole läks see lõbu maksma 10 dollarit. Motell "Sauna" paiknes Minskist veidi eemal. Teine seltskond oli endale saanud luksusnumbri, kus oli duss ja tualett.
Õhtul oli plaan mootorrattad kärult maha lükata ja vaadata öist Minskit, aga Mart oli sõidust väsinud ja tahtis maha jääda. Hääletasin ennast ühe teise mootorratta seljakotiks.
Meeldejääv oli pilt, kuidas hämaruses lähenesime Minskile. Linn oli natuke kõrgemal ja helendas tuledes. Miski tuletas meelde Jeruusalemma.
Olin kuulnud, et Minsk on korras teedega puhas linn, aga vist ma sisimas ei uskunud. Või mõtlesin, et puhas nagu lapitud põllega seebiga pestud Tuhkatriinu. Mitte miski polnud mind valmistanud ette selleks, kui kaasaegne ja üldse mitte nõukogudepärane näeb tänane Minsk välja. Korras teed, värvitud majad, heakorrastatud pargid. Prügi on korralikult koristatud ja mitte kusagil ei näe grafitit. Tea, kas selle kunsti viljelejad pannakse kinnisesse asutusse?

Miskipärast mu uuel fotokal pole öövõtte reziimi ja välk on nõrk. Sellepärast õhtuseid pilte rohkem ei ole. Vaatan, et sel päeval on siiski öine pilt üsna normaalne välja tulnud. See paneb mõtlema, et kas ei saanud fotokas vahepeal kuidagi kannatada, sest teistel päevadel olid kõik hämaras tehtud võtted täiesti lootusetult tumedad.
Hotellis üritasid kainet autojuhti värvata paar kohalikku, kes läksid linna peale "linde" jahtima. Neil olid isegi koordinaadid, aga linnas selgus, et Valgevenes on ikka tõesti kord majas ja see äri oli laiali aetud. Niisiis jäid nood mehed sedapuhku ilma. Kohtasime neid linnas üsnagi joogises seisundis. Üks noormees tahtis kangesti endast pilti teha, aga selgus, et tal pole fotoaparaati. Avastus, et mul see on olemas, rõõmustas teda väga ning tahtis kohe pilti klõpsida. Nii kaugele ei suutnud ta ilmselt mõelda, et pilt jääb minu fotoaparaati ning tal pole mingit võimalust seda sealt endale saada. Siiski vastutuleku korras panen pildi siia püsti lootuses, et see avastatakse.

Juba rääkisin sellest, et linn oli väga puhas. Tänavatel liikus väga vähe inimesi. Autod oli enamasti uuemad sorti, mitte halvemad kui Eestis. Samas liiklustihedus oli oluliselt väiksem kui Tallinnas.

Valgevenes on kütus odavam kui Eestis. Poed, mis teele jäid, olid väiksemat sorti ja tundus, et õllehind oli ainult pisut madalam kui Eestis. Selle nullidehulgaga läks muidugi meil kõigl aeg-ajalt arvestus sassi. Ja ikkagi meeldiv tunne oli 100000 suurust kupüüri käes hoida. Kuidagi rikas tunne.
Kali, mida tee ääre müüdi, oli täiesti õige maitsega. Eestis sellist ei müüda. Mõelge inimesed, kellel on plaan oma äri rajada!
Mart arvas küll alguses, et korras on Valgevenes ainult peamagistraal, aga tundub, et kogu riik on nagu reklaampilt Lukasenka reziimile. Pani mõtlema selle üle, kuivõrd tähtis on üldmulje.
Mis linnakesega on tegu? Mina enam ei mäleta.

Valgevenes saime ka esimese trahvi. Ületasime kiirust 18km ja mingi protest poleks aidanud, sest kaamera oli meid jäädvustanud.
Mälestuste kirjapaneku põhjuseks on osaliselt see, et aja jooksul ununevad täpsed faktid. Arvutasime küll pärast trahvi saamist, et see on umbes 40 krooni, aga nüüd olen kahtlema löönud. Oli see 10tuh või 25tuh? Kui 10tuh, siis oli tõesti 46. Kui aga 25 tuhat, siis saime ligi 120krooni trahvi.
27-nda õhtuks jõudsime Ukraina piirile.