Carl Mothander "Parunid, eestlased ja enamlased"

Originaalpealkiri on "Parunid, talupojad ja enamlased Eestis".
Raamatu autor ja peategelane on rootslane, kes töötas ajakirjanikuna, abiellus Eesti paruni järeltulijaga ning tuli Eestisse elama.
Autor on üsna hea diplomaat ja ei solva kõnes eestlasi. Siiski on algusest peale tunda, et tema on oma poole valinud. Tema sümpaatia kuulub täielikult Balti parunitele, sellele sõjas väljarännanud rahvakillule. Ei saa seda pahaks panna, sest tema kaasa oli sellest soost.
Raamatus kirjeldab ta inimtüüpe - kuidas ära tunda baltisakslast, eestlast ja venelast Eestis. Kõige vähem neist kolmest tundub imponeerivat eestlane. Märgiks muidugi siinkohal, et Eesti venelastel polnud mingit pistmist hilisema annekteerijaga. Venelaste kõrge staatus Eestis I EV ajal oli seotud panslavismi liikumisega, mis on vool intellektuaalide hulgas ja mis ühendas rahvusluse ja liberalismi idee.

Kui raamatu alguses mõjus vast pisut solvavaltki eestlaste alavääristamine, siis lõpu poole on rõhuasetused muutunud. Eestlased on rootsi "Kaareli" silmis ikka päris sümpaatsed.

Tallinn.
Tallinnast on kirjeldatud eelkõige Vanalinna.
Mothanderi naisel oli Toompeal Piiskopi (tolleaegse nimega Douglase) tänaval korter. Kirjeldatud on mitmed inimesed, kes elasid selles majas. Näiteks Soome krahvinna ulmi dogiga. Poisikesed tegid mõnikord ulakust ja peibutasid koera kondiga, mistõttu koer tormas minema, krahvinna köie otsas ja jooksis Kaarli puiestee poole ja nad andsid kondi kätte alles Komandandi Maja juures.
Veel on mainitud Stackelbergi maja, kus peategelase pere enne Rootsi pagemist peatud.

Raamatu autor ja peategelane elas Tohisoo mõisas

Eestikeelsed raamatud kujutavad saksu enamasti peenutsevate rõhujatena. Võtame või Bornhöhe kirjutised. Eks oligi mul aeg natuke teistsugusest vaatevinklist neid näha. Lausa üllatavalt utoopiline maailm, kus sõnal oli kulla kaal, enamik lepinguid olid suusõnalised ja neist peeti kinni. Kus inimese maine oli tema peamine varandus. Parunid, kes küll järgisid kombeid ja traditsioone ning umbusaldasid võõraid, aga olid haritud, laia silmaringiga, suure lugemusega värvikad isiksused, kes ei vältinud ka rasket füüsilist (maa)tööd.
Meie poliitikud võiksid nendelt šnitti võtta.

Väga värvikad on raamatus Kumna Meyerdorffid, selleks ajaks venestunud põlised toompealased.

Siiski ei alanud Balti parunite allakäik enamlaste tulekuga (see lihtsalt hävitas nad Balti riikides lõplikult), vaid ka esimene EV ei olnud nende hiilgeaeg. Kui vajalikuks ja õigeks me peaksime maareformi ning maa võõrandamist, siis baltisakslaste põlistele valdustele ei tähendanud see midagi head. Autor möönab küll, et ta saab aru maareformi vajalikkusest. Samas kritiseerib selle läbiviimist väites, et kui asi pole olnud "ärategemise" ja kättemaksu vaimust kantud, siis oleks saanud anda maanäljastele (autori huvitav sõna) uusmaad, mitte juba vanu üleharitud maid.

Kirjeldatud on veel linnastumise algust ja plaane teha mõisa territooriumist  aedlinn. Plaanid, mis lähksid luhta tänu uuele saabuvale ilmakorrale.
Tuttavad tulevad mulle ka mõned seigad, mida ema on mulle venelaste sissetulekust rääkinud. See, et nad nägid välja nagu kotipoisid ja et enamlaste naised kandsid öösärke pidudel, arvates, et need on peenemat sorti peokleidid.