02.07 - Jalta

Hommikul olime pikast ülevalolekust pisut kurnatud. Oleks läinud hommikul ujuma, aga minul polnud seda jõudu, et vara üles tõusta. Niisiis pakkisime minekuks alles keskpäeval.
Samas baaris, kus õhtul olime pikalt olnud, sõime ka hommikusöögi ja teele. Rannikuäärsed asulad paiknesid maantee suhtes nii, et sinna sissesõiduks pidid pikalt looklevat mägiteed mööda alla randa sõitma. Nüüd kruvisime ennast üles. Päevavalguses sain mõned pildidki tehtud. Mootorratta seljas pildi tegemiseks peab olema kas eriliselt hea kaamera või palju võtteid arvestusega, et enamik läheb aia taha. Kogu tee oli mägede vahel looklev. Vahepeal oli tükike randa ja siis mõlemal pool teed jälle mäed ning mägedevahelised orud

Jaltas hakkasime kohe majutust otsima. Algne plaan võtta öömaja kõige luksuslikumas hotellis "Jalta" ei tulnud enam arvesse, sest sooduspakkumine 800eek/öö polnud enam saadaval. Esimene mõte oli otsida internetti, sest me, tarkpead, polnud taibanud kirjutada üle Eda Golovko kontaktandmeid. Esimene hotell, kes pakkus wifit, siiski keeldus mittehotellikülastajatele koodi andmast. Ka mitte raha eest. "Ega meil Monaco pole," oli üleolev vastus. Otsisime siis internetipunkti ja saime trip.ee-st teada, et Eda elab Sevastopolskaja 7 ja ka tema telefoninumbri. Edal polnud meile kahjuks öömaja pakkuda, aga soovitas otsida jaamast. Sinna tuleb palju inimesi majutuspakkumistega.
Eelmine rannalinnake oli siiski meie ootusi hinna suhtes natuke kärpinud, esimesel ettejuhtuval tänavanurgal kõnetasime pakkujat ja võtsime kohe korteri ära. Tegu oli normaalse kahetoalise korteriga. Sees konditsioneer, köök, pesumasin. Koht oli ka normaalne - Tšehhovi tänaval, umbes 200m rannast.

Siiski oli mul kahju, et meie öömaja polnud selles eelmises rannalinnakeses. Jalta kuurortikeskmest ei  leia selliseid käänulisi püstloodis teid väikeste majade vahelt ega ka nii merre ehitatud kortereid. Jalta tundub vast liiga tavalise ja tsiviliseerituna. Sellist promenaadi võib leida väga paljudest maadest.
Mõned pildid Jaltast.

Siiski üsna slaavipärane oli rannapromenaadil see, et mängis vene lugusid mingi ansambel ja tänavariietuses mehed/naised vihtusid tantsu ja tundsid ennast vabalt.
Hoolimata odavast õllehinnast purjus inimesi ei paistnud.
Kebab, mida rannakohvikutes pakuti, oli odav ja hea.