05.07 - Mööda Krimmi lõunarannikut

Ilm oli lämmatavpalav ja liikuma saime alles 12 paiku. Pidime sõitma Feodoosia poole ja see mõte meeldis mulle. Natuke hommikul pabistasin, et järsku konsiilium otsustab veel üheks ööks Jaltasse jääda, aga paistab, et läks õnneks.
Mart, kes oli kobisenud, et kus see Ukraina miilits siis on, kes iga rikkumise puhul altkäemaksu võtab, sai lõpuks oma soovile vastuse ja pidevjoone ületamisel peataski teda miilits. "Vene keelt räägite?" küsis miilits. "Ingliš ounli," vastas Mart perfektses inglise keeles. Läksid siis miilitsaga auto juurde. Piilusin tagavaate peeglist, kuidas asi lõppeb. Kuna Mardi inglis on oluliselt halvem kui vene keel, siis mõtlesin, kas oli hea mõte vestlusest loobuda. Läks aega mis läks, aga Mart tuli tagasi miilitsatega vene keeles südamlikult hüvasti jättes. "Noh, õpetasid sulle vene keele selgeks, mis?" küsisin.
Mart vestis mingit kalamehejuttu sellest, kuidas ta rääkis, et ta on Kanada eestlane prantsuse osast ja seetõttu on tema inglise keel vilets. Tema loo hilisem versioon enam nii julge välja ei näinud. Tõenäoliselt hakkas ikka kohe vene keelt rääkima. Miilitsad olid ka normaalsed ja soliidsed - viibutasid ainult näppu ja trahvi ei teinud. Õnneks läks.
Tee möödus imelisest majaka kirikust (Lighthouse church) Malorechenskoyes. See on väike külake, mis jääb Alušta ja Sudaki vahele. Majaka kirik on mälestusmärk rändajatele ja kõigile, kes on hukkunud vees. Samas on ka veekatastroofide muuseum. Kiriku tipus on kuldne rist ja selle all maakera kujutis. Sfääri all  ongi majakas.

See päev oli kõige ilusamate mägedevaadetega päev üldse. Tee oli looklev ja meie raske mootorratta seljas oli pisut hirmugi. Teekõrval olid mägede orgudes viinamarjaistandused. Naljakas oli vaadata matkajad, kes üle 30 kraadises kuumuses kõndisid teel. Kuna kõrvalteid praktiliselt polnud, siis oli mõistetamatu, kas matk oligi mõeldud asfaldimatkana. Samasugused palverändurid/enesepiitsutajad tundusid jalgratturid, kes sõitsid mäest üles. Võib olla lõunapoolsem rahvas ja kuumaga harjunud?

Peatuse tegime väikeses rannaäärses asulas. Sealne restoran oli esimene, kes kirjutas toitudele hiljem 10% jootraha juurde. Lisaks oli teenindajal ilmselt kilpkonnageen ja ta suutis kõike aegluubis teha. Kõik tuli talle mitu korda üle korrata.

Varem tundus, et ilma randa minemata ei saa kuidagi. Aga hetkel oli rand käega katsuda, et kõrvetava päikese alle ei viitsinudki. Sõitsime edasi Feodosia peale. Teel üllatas meid vana Moskvitš, mis sõitis mööda mägiteid muljetavaldava kiirusega. Teeristil tuli peatus - kas sõidame asulassse sisse? Seal oli mitmeid ekskursioonibusse. Läksime edasi ja mina hakkasin mõtlema, et millal ükskord Sudak tuleb, ilma mõistmata, et Sudak oligi asula teeristil. Kahjutunne, et ei näinud Genova kindlust ja radioaktiivset musta liiva. Sudaki pidi ümbritsema 4 mäge. Kõik see jäi nüüd meist tagapoole
Ja siis lõpuks Feodosia. Feodosia võttis meid vastu sajuga. Kõndisime natuke südalinnas ringi. Kaugele eriti ei trüginud. Ei jõudnud Aivazovski maale vaatama, ei leidnud märke Grinist ega ka mitte vaadanud kindlust.
Nüüd alles jõudis kohale, et polegi plaanis lõunakaldal peatuda, vaid panna otsejoones läbi Krimmi keskosa tagasi Krasnoperekopskisse. Alguses mõtlesin, et olen valesti aru saanud ja lõunas on ka mingi Krasnoperekopsk.

Ja siis tagasitee. Krimmi keskosa on igav. Pealegi õhtune aeg ka. Krasnoperekopskis peatusime samas hotellis, kus eelmine kord. Meid mäletati ja pakuti samal korrusel sama kvaliteediga tubasid. Õhtul restoran ja magama. Reis oli meie jaoks praktiliselt läbi. Nüüd kõik, mis alguses tehtud, tagurpidi - Odessa, Valgevene piir, Valgevene, EL piir. Lootsime, et ilusat ilma jätkub ja saame Trakais veel puhata.