03.07 - Livaadia

Hommikul käisin rannas. Jalta rand pole tegelikult suurem asi. Jevpatorijas on parem. Lisaks ülerahvastatusele ja liiva puudumisele on see suur viga, et vesi on räpane. Suitsukonid ja olmepraht. Võimalik, et selle kaugema tasulise ranna veejoont hoitakse paremini korras, aga rand on viidud nii kaugele, et sinna ei saa ilma tänavate vahelt minemata. Lisaks muidugi see pisiasi, et ka sealgi ei pääse kaubanduse karvasest käest. Niisiis vaevalt prahitu.
Hilisõhtune rand muidugi nii rahvarohke polnud, nagu hommikune

Pilt õhtusest rannast

Läksime Livaadia lossi vaatama. Parkisime mootorrattad tee äärde ja läksime lossi territooriumile. Seal küsis valvur meilt kerge pilkega, et kas Valgevenes on ikka veel elu. Millest ta järeldas, et me valgevenelased oleme, ei saanudki teada.
Livaadia loss olevat olnud omal ajal Romanovite suveresidents. Ehitatud 1860 aastal valgest krimmi graniidist. 1945 aastal oli siin Jalta konverents ja Roosvelt elas seal. Mitu hoonet ja uhked siseõued. Hoove me ei näinud. Tõenäoliselt oli ka sissepääs tasuline ja me ei uurinud ka eriti. Park on suur ja ulatub rannani välja. Ma ei oska öelda, kas kogu park kuni rannani kuulub lossi juurde. Ei uurinud seda ka eriti.

Kui me olime pikalt mäest alla roninud, siis avastasime ühe hoone,  aga seal ei pakutud sugugi külma õlut, nagu me lootsime, vaid hoopis olid väga hea jahutusega ruumid, kust sai lifti. Turistilõksud tunned ära selle järgi, et igal sammul kasseeritakse raha - olgu siis sisse või välja astudes. Aga lift läbi mäe oli muidugi omaette huvitav asi.
Otsustasime meile juba tuttavalt valvurilt uurida juhtnööre, kuidas Pääsupesa juurde pääseda. Valvur arvas, et mööda maanteed on liiga pikk ring, aga leidis, et ta võib meid lasta mootorratastega läbi lossi territooriumi. Muidugi juhul kui.. (hõõrus pöialt ja nimetisõrme kokku).
Sõitsime siis läbi territooriumi ja hakkasime välja suurele teele pöörduma, kui vastutulev auto andis signaali ja jäi meie kõrval pidama. Mart sellepeale ütles lahkelt vene keeles, et me oleme KA siin esimest päeva. Vastus oli puhtas eesti keeles. Tegu oli tollesama Livaadia Edaga, kelle käest me esmalt öömaja otsisime. Oleks pidanud märkama, et tal oli Eesti numbrimärk.Võtsime siis sappa ja läksime vaatama, mismoodi ta elu Krimmis välja näeb.

Eda majutus paiknes värava taga, millel oli silt "Sanatoorium 'Livaadia'" ja "Restoran 'Tsarskaja kuhnja". Värava juures oli valvuriputka. Niisiis väga hästi turvatud elamine. Eda näitas elamist ja ruume ning pakkus mett. Akaatsiamesi vist, kui mu mälu nüüd ei peta. Väga hele. Ma ei ole kunagi eriline mee asjatundja olnud, sest kõik reisikaaslased olid vaimustuses. Vestlesime seal pikemalt Eda ja tema tütre Ilonaga, kes paraku eesti keelt ei rääkinud ja pani minu vene keele oskuse tõsiselt proovile. Eda oli ka väga jutukas ja seletas lõbusalt, et noh, ta mõtles, et miks peaks istutama ainult roose. Istutab rooside sisse ka tomateid. Ongi huvitavam.

Istusime seal paar tunnikest, aga viimasel ajal on igalt poolt soliidse ja muljetavaldava lahkumisega probleemid. Sedapuhku oli ühe mootorratta aku tühjaks saanud, ratas tüli mäest alla "käima" sõita, aga ka sellest ei piisanud. Tuli krokodillid järele viia. Meid, naisi, jäeti pererahvaga vestlema. Niisiis tunnike kulus selle meelelahutuse peale.
Tagasi jõudes oli kell juba nelja ringis. Tahtsime vähemalt Pääsupesa veel samal päeval ära vaadata.
Pääsupesa juures oli piletimüük. Olime juba natuke hinnatundlikuks muutunud või lihtsalt liiga palju näinud ja otsustasime, et sellel pole mõtet. Hakkasime mööd aeda kõndima, et leida kohta, kus saaks otseteed mööda minna. Paraku polnud aed ainult metallist ja kõrge, vaid ka tõrvaga üle valatud.

Vaatasime siis pääsupesa kaugelt. Zoomitud pilt pole see, aga ega taevaski polnud ilus, vaid sompus. Kahtlen, kas lähedaltki oleks ilusat pilti tulnud.
Tagasiteel sõitsime mööda Püha Ingli Miikaeli kirikust. Leidsin hulganisti viiteid, mis mainisid, et see on Oreanda küla lähedal, Ai-Nicolase mäe jalamil, maantee ääres. Kusagilt ei leidnud aga viidet selle kohta, kellele on sellel mäel see monument, mis kujutab kahte meest üles ronimas.

Juba enne Pääsupesa juurde jõudmist oli selge, et seal on sadanud ja nüüd muutus taevas järjest mornimaks. Sõitsime siis morni taeva all tagasi oma elukohta. Etteruttavalt ütlen, et see sadu pärast kella 4 oli meie reisi ajal üsna tavaline.
Mart arvas, et nälg on juba nii suur, et ta ei teegi vahepeatust, vaid ühe kebabi ning mina olin sellega nõus. Promenaadile jõudes läks ladin juba päris tugevaks.
Vahepeal käis Mart ära ja mina vahtisin märgasid inimesi. Oli soe ja ainult paar piiska tuli, aga inimesed kõik oli vihmakeepide ja -varjudega.

Hiljem, kui sadu üle läks, kõndisime promenaadil. Mehed mängisid malet ja rahvas vihtus tantsida ka täna."Uulitsa, uulitsa...," laulis bänd ja rahvas tantsis