Pärast hotelli broneerimist tehke selgeks hotelli asukoht. Uurige kaarti ja vaadake, kas kodulehel leidub lisainfot. Võib juhtuda, et navigeerimisseade ei leia seda hotelli, väikses kohas ei räägi inimesed ühtegi tuntud keelt või tutvustav lehekülg sisaldab lisajuhiseid.
Tutvusime selle päeva jooksul Cannes'iga. Vana linnaosa paiknes mäel ja vaatamisväärsustest oli meile pakutud sealne kirik ning vaade sadamale. Miskipärast hakkas tornikell lööma kell 11:36... vabandust 10:36. Kella keeramine oli meile kinkinud terve tunni lisapuhkust.
Mäest allla minnes astusime sisse ühte pagaripoodi. Müüja oli nagu prantsuse seriaalist välja astunud. Kui on olemas tüüpiline prantsuse nägu, siis see see oligi. Poekeses oli ahi, kus ta oli just tõstnud välja värskelt küpsetatud croissant'id. Minu üllatuseks ostis Mart meile paar tükki. Üllatus, sest talle mõjus minu nisutoodetest loobumine sedavõrd inspireerivalt, et ta võttis reisile mitu pätsi rukkileiba kaasa. Üleüldse ärastab temas heatahtliku abivalmiduse iga ilming, mis tundub tõotavat, et minust saab korralik naine ja lõpuks ometi hakkan rohkem figuurile tähelepanu pöörama.
Saiakesed olid tõesti maitsvad. Samast poest ostis Mart mingi prantsuse veini. Maksis 2,29EUR ja alkoholi oli seal 15%.
Ennelõuna oli niisiis sisustatud ja asusime Monaco poole teele. Plaan oli sõita mööda mere kallast. Esimene vahepeatus oli Nizzas. Ilusa ilma puhul tegime ka supluse.... või suplesime ikka eelmisel päeval... Seniilsus vist... Vist ikka sel päeval, sest fotoaparaat ei läinud mul ju ometi esimesel päeval rikki. Igal juhul oli Mardil kahju, et ei suutnud kõigi skeptikute jaoks hetke jäädvustada. Oktoobri lõpus on Prantsusmaal rannailm. Jätke see meelde.
Monaco lähenedes võis märgata ka luksuslikumaid autosid. Kui enne olid teed asustatud põhiliselt Peugeot'ide ja Fiat'idega, siis Monaco läheduses ilmusid välja Mercedeses ja isegi Lamborghini. Kõiketeadev Mart teadis rääkida, et Monaco on maksuparadiis ja nii mõnigi kuulsus omab Monaco kodakondsust. Samas on Monaco selle privileegi eest seadnud sisse reegli, et kodakondsust omav inimene peab Monacos elama vähemalt 3 kuud. Selle klausli alusel on Mardi väitel nii mõnigi kuulsus trahvi saanud.
Politsei tänavatel oli stiilne. Otsisime taga seda filmidest tuntud kasiinot, aga siltide järgi sõites ei jõudnud kuidagi kohale. Lõpuks pärast pea tunni aja pikkust tiirlemist jõudsime kindluse juurde. Kasiino jäigi vaatamata.
Monacost sõitsime Itaalia poole mööda kiirteed. Kuna aeg oli kulunud märkamatult, oli vahepeal õhtu kätte jõudnud ja ilm läinud oluliselt jahedamaks. Mingit mõtet polnud randa trügida, millest oli natuke kahju muidugi. Mart sõitis Fiatiga kõige vasakpoolsemas reas, vaid aeg ajalt mõnda eriliselt kiirelt liikuvat mööda lastes. Navigeerimisseade oli oma tavalises meeleolus ja viskas pilti kogu aeg taskusse ja äratas seejärel ennast üles. Minu jaoks oli üsna õõvastav vaadata, kuidas Mart kiirust arendades küünitas ettepoole ja lülitas seadet sisse. Kui üks seade suudab ennast välja lülitada, siis vähemalt võiks taastada pärast sisselülitamist endise seisu. Mitte et teda kogu aeg puudutama peaks. Ütleks, et see seade on tõeline naisterahva mudel - tujukas, ettearvamatu ja vajab hellitusi.
Balestrino lähedusse jõudsime pimedas. Üsna huvitav oli sõita täispimedas mööda mäest üles kruttivat teed. Nagu me aru saime asus Balestrino üsna mägises kohas. Hotelli nimi oli "Ca'De Berna" ja aadressi olime navi seadmesse sisestanud. Peale Balestrino silti tundus sihtkoht olevat juba käega katsuda 700 m. Ühel momendil juhatas seade paremale. Olime mäest alla mineval kitsal mägiteel. Pime, ühel pool mäekülg ja teisel pool kuristik. Sõitsime mööda mingist pimedast väravast ja mõne hetke pärast arvas Mart, et see ei saa õige tee olla. Meie sõber nagu aimas meie mõtteid ja teadustas optimistlikult - "ümberarvutus". Sellel teelõigul polnud aga ümberpööramise võimalust. Tee muutus järjest kitsamaks ja kruusasemaks. Hoidsime ainult pöialt, et tuleks laiem koht, enne kui tee täielikult kaob. Meie õnneks leidus varsti vasakul väravakoht, kus sai pöörata. Lasksin pöidlad lahti. Ülesminek oli minu jaoks juba lõõgastus. Kuigi Mart hiljem kommenteeris, et juhi kohal kuristiku kõrval olla oli sellel teel veel jubedam. Kõrvalolev kalju tekitas alla sõites petliku kindlustunde.
Üles jõudes hakkasime omal käel õiget aadressi otsima. Varsti leidsimegi väikese hotelli. Mida polnud, see oli inimesed. Meid aitas välja telefoninumber. Selgus, et juhendite järgi pidime võtit küsima restoranist Pastorino. Hotelliomanik vabandas, et juhendid polnud piisavad ja ütles linnakese kohta, et tegu on ghostcity-ga. Tõepoolest, kogu ümbrus tundus olevat väljasurnud. Ja tõele au andes me ju ei vaadanud kaarti ja juhendeid.
No comments:
Post a Comment