6. päev - 29. oktoober. Neljapäev.

Hommikul oli taevas sombune. Ei olnud külm, aga ilus selge taevas oli kadunud.
Mardil selg valutas. Arvas ise, et külmetas õllese peaga rõdul paljalt suitsu tehes.
Kuna all oli internet, siis tegin ettepaneku edasised hotellid ära broneerida, kuna viimane broneeritud hotell oli Veneetsias ja ees oli nädalavahetus. Pakkumisi kindlasti vähem. Otsustasime Verona "Euromotel Croce Bianca" ja Corgeno "Green Motel" kasuks.

Ette ruttates sinna Euromotelli me ei jõudnudki. Ebameeldiva üllatusena avastasin Eestis, et kogu arve summa (60EURi) oli arvelt maha läinud ja veel suurema üllatusena avastasin, et eile olid nad mulle vabandava kirja saatnud, kus teatasid trahvisummast. Vastasin (kasutades ühe oma väga hästi keelt oskava töökaaslase abi) väga viisaka ja formaalse kirjaga, vabandades ja selgitades ning paludes osa trahvisummast arvele tagasi kanda. Vastus saabus täna, kusjuures kirjas oli, et nad kahjuks ei saa tagastada, küll aga muudavad mu trahvi ettemaksuks ja mina, või ka keegi mu tuttav, võib 2010 aastal samas hotellis ööbides vähendada oma kulusid selle summa võrra. Niisiis sõpradele teadmiseks, kellel sinnakanti asja.
Vastasin väga formaalsete tänusõnadega, mille peale minu üllatuseks tuli vastuseks emotikon :) ja allkiri "Bjorn".Väike lõbustav hetk päeva! ;-)

Aga nüüd teekonnast. Vaatasime natuke veel rannakuurortis ringi ja järgmine sihtkoht San Marino. Tee oli ilus, aga taevas ei läinud ikka selgemaks. Põldude kohal oli udu. Mingi aja pärast ilmusid liikluspilti Mercedesed. Suured mustad autod, numbrimärgil San Marino... oli see vapp või mingi teine tähis? Liiklusreeglid ei tundunud enam üldse kehtivat.
Navigeerimisseade oli ka segaduses ja näitas, et me oleme San Marinos, kuigi sildid ütlesid, et veel 10km. Sundisime ta vakka ja kulgesime siltide järgi. Tee viis mäkke. Imestan muidugi, et Mart reegleid rikkudes otse vaatamisväärsuse kõrvale ei sõitnud, vaid parkis mäe jalamil.
San Marinos võis näha hulga väikesi autosid - kaubamärk Ligier.

Selgub, et Ligier on Prantsuse toodang aastast 1968 ja omaaegsest F1 tuntud automark ja auto millega prantslased esimest korda võitsid F1. 1973 aasta energiakriisi ajal hakati mikroautosid tootma.
http://en.wikipedia.org/wiki/Ligier

San Marinos kõndimine läks väikese matkana kirja, kuna kogu aeg mäest ülesminek. Teel olid mõned suveniiride poed, mis sisaldasid peaasjalikult relvi - õhupüssid ja armeenoad.
San Marino kohal oli taevas selge. Kahjuks varjutas kaugemale vaadet udu. Võis ette kujutada, kui võimas oleks olnud vaade, kui udu poleks olnud.

Mart ütles pärast matka, et selg enam ei teegi valu. Mõtlesin endamisi, et asi läheb hullemaks, sest higiseks ajamine, valutav selg ja veel pikk sõit ees...

Järgmine sihtkoht oli Bologna. Tuleb tunnistada, et kahte päris sarnast linna ei olnudki. Pole sama, mis Genova. Muide, kas Genua või Genova? Ühel keskväljakul oli mingi keskkonnakaitsjate konverents. Ei oska öelda, kas selle ürituse puhuks oli ehitatud lilledest selline lagi.

Bolognast Veneetsia, tegelikult küll Marghera poole, sõitsime mööda kiirteed. Navigeerimisseade ei tahtnud hotelli aadressi tunnistada, aga hotelli valikuga leidis üles. Niisiis oli süda rahulik, kuni too sõbralik vidin otsustas jälle iseloomu näidata. Järsku hakkas ta soovitama vasakpöördeid ja tagasipöördeid. Ka kaart ei näidanud enam kiirteed, vaid tänavate nimetusi. Täpselt selline tunne, et seadmele meeldib pimedas tonti mängida. Olime ilmselt mahakeeramisteest mööda pannud ja nüüd ootasime järgmist võimalust kiirteelt mahasõiduks. Selleni läks oma paarkümmend kilomeetrit. Kui ma olime maha sõitnud, siis kulus navil pisut aega toibumiseks, aga ta leidis siiski oma kaardi üles. Tõsi küll, mitu korda sobival hetkel pilti taskusse visates. Leidsime sildi Marghera ja mõtlesime, et sellega on asi korras. Sõitsime mööda pimedat udust teed. Aeg ajalt lahmas üles selline valge, et midagi polnud näha. Mart sõitis vihaselt ja kiiresti. Mingil momendil teatas seade- "jõudsite sihtkohta paremal". See maja küll sihtkohana ei tundunud. Sõitsime aeglaselt mööda ja proovisime uuesti. Järgmisel korral suvatses seade ringteel teede arvutamisel eksida ja ümberarvutusega kulus tal veidi liiga kaua aega. Üritasime küll kohalikelt itaalia keeles küsida, et kuidas hotelli jõuda, kahjuks ei osanud kohalikud itaalia keelt... või vähemalt meie itaalia keelt.
Mingil momendil olime tagasi samal ringil, kust olime alustanud. Sihtkohta näitas ta nüüd palju kaugemal kui varem. Ühel teeristil pimenes ekraan jälle ja pöörasime omal käel paremale - Marghera silt. Tundus, et nüüd oleme mingi teeotsa leidnud ja seade juhatas, et pööraksime 2 km pärast paremale... hmm, tee oli parasjagu nii lai, et mahtus sõitma üks auto. Tee oli looklev ja tõstetud nagu raudteetamm. Lisage sinna veel udu ja ma üldse imestan, et ma praegu siin arvuti taga kirjutan.
Õnneks me ei pidanud enam tagasipööret tegema.
Olime samas, kus me juba 2 korda olime olnud ning hakkasime hoolikamalt silte vaatama. Seal ta siis oligi  "Venice Villa Dory". Mart polnud rooli tagant võimeline tõusma - selg oli nii valus.
Võtsin kaardid ja läksin registratuuri. Vastuvõtus olev mees võttis vastu meie broneeringu. Me otsisime seda hotelli taga terve tunni, ütlesin. Tõesti või, küsis mees viisakalt ja huvitult. Nojah, polnud tema seiklus.
Kui Mart oli ka tulnud, siis ühel momendil küsis meie vastuvõtja huviga - mida tähendab "Mart". Mart vaatas mulle jahmunult otsa. Ütlesin siis, et Mart ei tähenda eesti keeles midagi. Lihtsalt üks eesnimi.
Vastuvõtja hakkas küsitlema selle üle, kuidas me tahame Veneetsiasse minna ja pakkus omalt poolt võimaluse, et saame 2+2EUR-iga sõita otse hotellist Veneetsiasse. Auto võime hotelli jätta. Võttis välja Veneetsia kaardi ja hakkas sinna visandama teekonda, kuhu me võime Veneetsias minna ja mida vaadata.

Toas ütles Mart, et tema enam homme sõita ei jaksa. Selg on nii haige. Tegime selgeks, et on võimalik tuba saada veel üheks ööks, võtsime vastu pakutud bussireisi - kindlasti pole mingit mõtet Veneetsiasse autoga mina - ja üritasin Euromotelli broneeringut tühistada. Mis tol õhtul ebaõnnestus.
Tuba Veneetsias oli planeeringult sarnane Riccione toaga. Ka kahene tuba ja kõrval väiksem tuba ühe voodiga. Tuba oli väheke väsinud moega, aga luksuslikult punase riidega üle löödud.
Buss pidi väljuma reedel kell 10:00.