Itaalias on parkimiseks kohalikele mõeldud need kastid, mis on ümbritsetud kollasega. Ülejäänutele on sinisega ümbritsetud kastid. Parkimine on 20:00-08:00 tasuta.
Tirrenia paiknes otse mere ääres, aga tundus, et väga raske on ennast mereni pressida, sest igal pool paiknesid kaldal suletud (hooaja lõppedes suletud?) restoranid. Lõpuks leidsime ühe käigu. Kella 11 paiku polnud õhk veel nii soe... 23 kraadi vast oli ja ma alguses ei mõelnud vette minna, aga kartsin, et jääb viimaseks võimaluseks. Edasine tee pidi sisemaale minema. Rand oli liivarand ja inimesed vaatasid meid väheke nagu talisuplejaid. Nad peaksid suvel Eestis randa tulema - siis saaksid nad aru, et kõigil eestlastel on talisupleja geen.
Ennast värskendanud läksime päevast Pisat vaatama.
Ega seal väga palju rohkemat vaadata polnud, kui see torniplats. Lisaks oli seal üks huvitav kool, millel oli silt "Scuola normale superiore". Spekuleerisime natuke selle üle, mis liiki kooli see võiks tähendada. Suurepärane keskmise taseme kool? Normaalne kõrgkool?
Internet ütleb selle kohta, et kooli asutas Napoleon aastal 1810 ja praegu on seal koolituse ja teadustöö keskus.
http://en.wikipedia.org/wiki/Scuola_Normale_Superiore_di_Pisa
Torni sisse ei hakanud me minema. Mardi idee oli, et läheme Luccasse - seal on ka lahedaid torne.
Lucca on oluliselt väiksem linn kui Pisa ja alguses arvasin, et kõige kitsamate tänavatega. Tegelikult oli Veneetsias veel oluliselt kitsamaid tänavaid, aga ei taha veel tulevikku hüpata.
Otsisime üles torni. Päris kõrgele tuli ronida ja jalanõud suutsid hakata hõõruma. Aga vaade linnale on siin.
Mardi mälestustes oli Lucca punane linn, aga tegelikult vist on punane mulje ainult katustest. Aga linn tundub ise helge vaatamata raskelt trellitatud akendele.
Firenzesse sõitmiseks kasutasime põhiliselt kiirteed. Mart kirus, et mille eest me maksame makse, kui kiirus on 90km/h... nojah, tipptund. See, mis linnas venimisel ootas oli veelgi hullem. Olime Firenzest veel enne mitu korda tüdida jõudnud, siis sinna jõudsime. Üks politseinik vaatas veidi üllatunud moel, kui ummikus avas roolis istuv Mart õllepurgi.
Peale paaritunnist venimist leidsime hotelli suhteliselt kergesti, aga parkimiskohta oli oluliselt keerulisem leida. See broneeritud hotell oli kõigist odavam - 37EUR - ja ootasime täiesti huviga, mida selle raha eest saab. Seda enam, et ka hommikusöök oli hinna sees.
Hotell oli üsna kesklinna lähedal, kõrgete lagede ja maalidega seintel. Näitasime oma broneeringut, mille peale meie vastuvõtja läks miskipärast paanikasse ja küsis, et kas me pole nõus vahetama seda sama hinnaga teise vastu, kolmetärnilise vastu. Eks me nõustusimegi. Teine hotell oli muljetavaldav. Skulptuurid fuajees, maalid. Mees, kes vastuvõtulauas oli, juhatas meid tuppa, mis asus üle sisehoovi eraldi hoones. Tundus mõnusalt privaatne ja vaikne. Meile jagati näpunäiteid, et kui me tahame pärast 12 hotelli tulla, siis peaksime võtme kaasa küsime. Küsisime valvelauast linnakaardi ja jätsime võtme valvelauda. Kindel plaan oli 12-ks tagasi jõuda.
Auto sai pargitud kohta, kuhu nagu hästi ei tohtinud, aga seal oli neid veelgi. Väike põiktänav, kust edasi kõndides jõudsime esimese suure kirikuni. Pärast kolmandat ringi kiriku ümber oli mul orientiir natuke sassis. Päris palju tegelikult. Aga kuna Mart üritas kiirkäigul kapata läbi kõik vaatamisväärsused, siis ümbruskonda jälgida eriti polnud võimalik. Ringi käies olime jõudnud jõeni ja kirikuni. Nii, et mitte rohkem segi minna üritasin tänavanime meelde jätta. Mart oli nagu väheke pettunud, et ühtegi kirikut rohkem ei tulnud - suured majad takistasid tornide nägemist. Siiski, siiski seal ta siis oligi - duomo - toomkirik. Kõige olulisem vaatamisväärsus Firenzes. Tahtsin Paradiisiväravaid lähemalt näha, aga sutsu pime oli. Edasi juhtisid sildid San Lorenzo poole. Vaatasime ka selle üle ning kõndisime edasi. Kuna Mart on mind pikalt rivistanud teemal, kuidas ma ei orienteeru, siis ei tahtnud küll tagasiminekut jutuks võtta. Kesköö lähenes.. ja kus pagan on auto? Pobisesin midagi äraeksimisest, mille peale Mart ütles enesekindlalt, et on võimatu ära eksida, sest ükskord jõgi tuleb ikka vastu. See tegi mulle muret, sest plaani järgi oli minu mälestustes San Lorenzo jõest kaugemal kui Toomkirik. Seda ma ka Mardile ütlesin. Mart muutus ka natuke murelikuks, ehkki ta seda eitas. Pärast ekslemist ja mitte tänu mulle leidsime lõpuks auto üles, kusjuures minu mõte mängis maha hulga negatiivseid stsenaariume, nagu ainult mina oskan.
Hotelli jõudsime tagasi kell 12.
Voodi oli vastikult pehme.
No comments:
Post a Comment