Kuulasin kunagi ETV-st Lotmani lugusid vene kultuuriloost, kus ta kirjeldas haritud vene inimest. Vastandades intelligenti kriminaalsele kihile tõi ta välja näiteid, et platnoide vanglalüürikas on väga palju tundelisi elemente. Nad ei ole oma lüürikas karmid, vaid ennasthaletsevad. Kogu maailm on nende vastu, kõik on neile liiga teinud. Lotman ütles, et tõeliselt haritud inimene ei lange selleni, et esitada ennast maailmale ohvrina.
Märkasin tookord oma mõttes, kuivõrd selline vang oma mõtteviisilt sarnaneb joobnule. Ka joobnud inimene muutub ennasthaletsevaks ja tundeliseks. Joobnud inimese tundelised väljendid algavad sõnaga "mina". Enesekesksus, eneseimetlus. Omaenda tundenüansside nautimine ja vaimustusest värisemine. Joodikust saab kapsel, kuhu välismaailmast pääsevad sisse üksikud katkendlikud ja moonutatud signaalid. Vaimustumine oma sisemaailma keerukusest ja omaenda hinge ilust.
Sõnadele ei maksa tähelepanu pöörata, sõnade peale ei maksa solvuda, kui need sisaldavad valet, täitmata lubadusi, sest sõnade tähendus sõltub taustast ja homme pole enam seda maailma. Aga ärge muretsege! Me saame sinna uuesti ja uuesti minna etanooli manustades ning ta on jälle uus ja puutumatult ilus. Milleks tülikas reaalsus.
No comments:
Post a Comment