2012

Oli plaan kinos vaadata "Psühhiaatrit", aga Solarises ringi vaadates pakuti mulle ootamatult tasuta "2012" piletit. Mis siis ikka, mõtlesin, ja jalutasin kinno. Ahnus ja uudishimu.
Film kestis kaks ja pool tundi.

Lühidalt.
2012 tuleb maailmalõpp ja selle tõsiasja on juhtumisi avastanud üks india geoloog. 12 riigi pead, keda on sellest avastusest informeeritud, algatavad projekti superlaevade ehitamiseks. Projekt tellitakse Hiina Rahvavabariigilt. Laevad asustatakse liikide ja inimestega (Noa laev, kas pole) geneetilise valiku alusel. Samuti saab projekti rahastamiseks osta piletit laevale. Seda võimalust pakutakse ainult ülirikastele. Ülejäänud elanikkonda hoitakse teadmatuses. Katastroofi kirjeldus seisneb lühidalt selles, et maakoor hakkab nihkuma ja selle tulemusel läheb nii kliima kui ka geograafia paigast ära. Näiteks sellised pisiasjad, et lõunapoolus paikneb Wisconsinis ning kogu maailm ujutatakse üle.

Üks peategelastest on Ameerika president, kes muide on mustanahaline ja pole Obama. Niisiis vähemalt 2 mustanahalist presidenti Ameerikal järjest. Teine peategelane on ühe vähetähtsa raamatu autor, kellel on kaks last, kes on naisest lahutatud ning kes üritab oma eksnaise peret päästa, kuna ta juhtumisi saab jälile Suurele Saladusele.
President lahkub sündsamalt, minnes koos oma rahvaga põhja. Kirjanikuga on rohkem probleeme. Ta laseb ennast ja oma peret ühele laevale sissesmuugeldada ning kogemata blokeerivad nad ühe laibaga (eksnaise uus mees) superlaeva värava mehhanismi. Sellega oleks nad peaaegu kogu järelejäänud Ameerika rahvale vee peale tõmmanud. Õnneks ennastsalgav kirjanik läheb ohtu trotsides väravat vabastama ning päästab inimkonna. Boonusena saab ta naise ja pere tagasi.

Häppi end sisaldab ka uut tulevikulootust, sest paistab, et Veemaailmas hakkab vesi alanema ning uueks kõigeimaks punktiks saab Aafrika - kurss võetud Hea Lootuse Neeme.

Filmis on suurepäraseid vaateid kokkukukkuvatest ehitistest. Igal juhul on need filmi parim osa. Samuti on huvitav vaadata, kuidas Vatikanis inimesed palvetavad ja Sixtuse kabeli lagi sisse variseb.

Mõtlesin praegu selle üle, et miks inimesed maailma lõpust kuuldes hakkavad palvetama ja lõhkuma. Samas oma isikliku maailma lõpust (surmast) kuuldes plaanivad viimased päevad lõbusalt mööda saata. Miks ei võiks masside suremine olla elujaatav?