Peaks vist kõigi aastate sündmused ka üles kirjutama, enne kui ajalugu jälle ümber kirjutatatakse... või kas üldse ajalooline tõde ongi kellegi jaoks tähtis.
Firenzes oli Itaalia kohta üllatavalt rikkalik hommikusöök, arvestades ööbimiskoha hinda. Peale saia ja marmelaadi oli veel müslit ja sulatatud juustu. Valvelauas olev härrasmees oli rolli vahetanud ja kehastunud kelneriks.
Maksime 11-ks hotelliarve ja läksime päevast linna avastama.
Plaan oli alustada mööda kallast, teha põige toomkiriku juurde ja tagasiteel minna Uffizi galeriisse.
Toomkiriku pilte on vast internetis liigagi palju, aga siin on üks skulptuur, mida pildistasin küljelt, kus polnud nime - ainult aastaarv 1872.
Mõista, mõista, kelle monument on pildil.
Ei saaks öelda, et ma oleks silmatorkav fotograaf, sest suudan kõik olulise pildilt välja jätta. Pildilt jäi välja selle inimese kuju, kellele see monument oli püstitatud. Samuti tema nimi.
Ainult Mart muutus väga õpetlikuks. Pani käe õlale ja küsis lahkelt: "Arvad sa tõesti, et monumente püstitatakse inimestele sellepärast, et nad on ausad ja head inimesed. Ei. Monumente püstitatakse ikka neile, kes tapavad ja vägistavad". Võib olla päriselt mitte see sõnastus. Ma ei hakka ajaloolise tõe üle vaidlema.
Firenzes möödusime poodidest, kus müüdi suveniire. Muuhulgas oli igasuguseid erinevaid reprosid maalidest, linnavaateid jms. Oleksin kaasa ostnud, aga mõte läbi linna tassimisest ei meeldinud mulle. Lisaks oli Firenzes veel vilgas tänavakaubitsemine. Keegi karjus politsei ja rahvas hakkas kraami kokku koguma. Siis aga rahunes kaubandus jälle. Sealsed reprod on veel suuremas formaadis. Üks mustanahaline tuli pakkuma. Mart küsis, kui palju. 25, ütles mees. Mart naeris ja hakkas edasi liikuma. Müüja ei jäänud maha, näitas ühte ja teist ja küsis siis, kui palju me oleksime nõus maksma. 5, ütles Mart. Müüja pakkus, et võtke 10 eest 2. Pani kaks pilti üksteise sisse ja toppis Mardile kaenla alla. Siis võttis veel ühe, ütles 5 ja toppis juurde. Mina õhutasin Marti, et lähme edasi, aga tema ikka seisis. Siis toppis must veel ühe pildi. Mart andis talle KÕIGE eest 5 EURi, naeratas südamlikult ja jalutas edasi hoolimata müüja hämmeldusest selle tehingu üle.
Nüüd hakka mul süda valutama, et selle äriga tegi Mart süütule tänavakaubitsejale liiga. 5EUR eest 4 reprot tundus liiga hea äri. Seda enam, et poes maksid pisut väiksemad 3EURi. Arvestades, et too müüja tahtis alguses küsis 25 ühe eest, oli ta vist selle kohtlemise ära teeninud... aga ikkagi. Minu kahjutunne kestis siiski ainult õhtuni, sest pilte lahtipakkides arvastasime, et rullis pole mitte 4, vaid 3 reprot ja kõige ilusam pakutud pilt on puudu. Niisiis tegu oli palju osavama mustkunstnikuga, kui me arvasime.
Firenze parkimine oli tihe. Pikk rolleripark pildil
Jalutasime toomkirikuni, kus minu huviks oli põhiliselt näha Paradiisiväravaid erinevate piiblistseenidega. Tegu polnud küll originaaliga, aga ega minusugune kunstivõhik ei tee ju vahet originaali ja koopia vahel. Tähtis on idee.
Mart pani toomkirikus küünla ja ilmselt palus pattude eest andestust.
Firenzes on ilusad sillad. Kõige omapärasem sild on aga selline, mille servadesse on majad ehitatud. Viimane koht, kuhu me läksime oli Uffizi galerii. Algse plaani järgi oleksime ehk sinna sissegi läinud, aga kell oli peaaegu kolm ja tahtsime valges teel olla ning tipptunni eest põgeneda. Leppisime siis Uffizi galerii esisel olevate skulptuuride vaatamisega.
Kaardi järgi Firenzest San Marino poole polnud kiirteed. Niisiis oli järjekordne sõit mööda mägiteid. Muidugi kiirusepiirang 90 - ilmselt hoiavad nad seda sellistes kohtades seni, kuni keegi pole surma saanud. Siis pannakse piirangud, arvan. Ühes peatuskohas vuhises meist mööda pirukas, kiirusega 70+ (NB! Kõik kiirusehinnangud on naviseadme mõõtkavas. Spidomeeter näitas veel rohkem). See on minu moodi tubli mees, ütles Mart tunnustavalt ja pani talle järele, kommenteerides, et selline auto ei tohiks sellel teel püsida, aga näe, too oskab sõita. Arvasin, et ju ta on kohalik ja teab iga ohtlikku kurvi. Sõitsime talle järele senikaua, kuni eesliikuja teelt välja lendas. Õnneks laiemas kohas. Mart naeris, et nüüd ta saab aru, miks too säga kihutas - ju ta arvas, et maffia kannul. Tegime vahepeal väikse peatuse ja meie jälitatav läks jälle meist ette.
Toskaana vaade
Kui hakkas pimedaks minema, läksime kiirteele. Siht oli Rimini-Riccione. Riccione, kus meie hotell asus, oli mitte eriti itaaliapärane kuurortlinn. Natuke nagu mingi suvaline linn kanaaridelt. Hotell-hotelli otsas, liivarand... Õigus, kanaaridel on vähe nii valget liiva. Minu jaoks vast natuke igav, sest sedatüüpi kuurortit on nähtud ka. Võib olla on Mardil õigus, et inimrohkes Firenzes elav itaallane tahabki puhkuse ajal rahulikku kuurortlinna sõita. Hotell oli üsna uus. Esiukse kõrval oli bassein. See tuli küll natuke üllatusena. Tuba nägi välja palju uuem ja avaram kui teistes hotellides. Peale meie kahese toa oli ukseava kõrvalolevasse ühe voodiga väiksese ruumi. Ilmselt olid nad lugenud, et välja magab ainult üksi magades. Seinal olev hinnakiri väitis, et toa hind on 218EURi.
Mart oli ennast üsna rihmaks sõitnud ja ka mina olin päevast väsinud. Firenzes alustasime seda 15% Prantsusmaalt ostetud veini - muide, väga hea vein - ja siin ma lõpetasin. Pool pudelit veini minu seisundis mõjus nii, et keel enam ei paindunud võõrsõnu välja ütlema. Mart piirdus õllega. Läksime veel välja, et ümbruskonnast poode avastada, aga tundus, et selle piirkonnas töötasid ainult baarid. Läksime sama targalt hotelli tagasi.
No comments:
Post a Comment