enamlevinud haiguste nimetused on tark sõnaraamatust järgi vaadata. Kunagi ei maksa eeldada, et teisel maal on käsimüügi ravimid samade nimetustega.
Olen viivitanud reisi lõpu kirjutamisega. Ühest küljest vast on põhjus selles, et viimased päevad polnud enam nii ilusad kui algus. Teine põhjus on haigestumine.
Lugesin kellegi arvamust selle kohta, et interneti ohtude hulgas valitseb veel see oht, et kirjutate enda kohta väga palju ja tööandja võib kunagi teha päringu teie kohta. Mõned piinlikumat sorti haigused ei pruugi töötajast just kõige asjalikumat muljet jätta ja võivad mainele pleki jätta. Ma ei ole päriselt kindel, et ma tolle kirjutajaga päriselt nõus olen, samas... eks ta ole. On mõned haigused, millest ei seltskonnas ei vestelda ja on teisi, millest kirjutatakse romaane, sest võitlus raske haigusega jätab inimesest vapra ja ülla mulje. Me imetleme surma.
Igal juhul hommikuks olin haige. Nii haige, et ainus igatsus on apteek ja ainult selgelt tahtejõuga tegin veel reisija nägu. Mardil ka selg valutas. Niisiis paar parajaid. Et asi keskmaal liiga üksluiseks ei läheks, mõtlesime sõita ilma kiirteid kasutamata ja mõtlen siiani, et too päev oli nagu udus.
Mingi väikese kirikuga armas linnake, kus elu praktiliselt ei olnud? Mingi linn keset suurt platsi asuva turuga. Mis kohtades me iganes käisime, need asusid poolel teel Veneetsiast Milaanosse. Väikestel teedel sõitmine tüütas siiski ära ja valisime jälle kiirtee. Milaano väga palju me ringi ei sõitnudki, aga tundus näotu lennata Milaanosse ja tagasi ilma linna ennast külastamata. Võimalik, et alahindame seda linna ja võrreldes Firenzega pole ta täis kunsti, võrreldes Genuaga ilma sadamata. Lihtne kindel oma soliidsuses. Jah, tõesti sattusime alguses mingisse tööstusrajooni, kus polnud midagi vaadata. Samas itaalia on itaalia. Metrood, asjalikud inimesed, puhas ja korras.
Jalutasime mingi kindluse ümbruses. Mis kindlusega on tegu?
Milaanost leidsime ka apteegi, kus ma kätte ja jalgade abiga selgeks tegin, mis mul viga on ja loodetavasti andsid nad ka mulle õiget rohtu. Või siis sain platseebot, igal juhul aitas. Apteegil oli erinavalt teistest kiri "Parafarmacia". Märkasime seda natuke liiga hilja ja ega ma tänini ei tea, oli see siis loodusapteek või alternatiivmeditsiini apteek.
Üsna vara jõudsime ka sihtkohta - Corgeonesse "Green Motelli". Enne külastasime Lidlit plaaniga midagi koju kaasa osta. Kuna mina polnud adekvaatne oleksin peaaegu lahkunud ilma kulutamata, aga õnneks ajas Mart mulle peale, et võta see pudel Grappat. Niisiis vähemalt midagi külakostiks. Eks ma läheneval sünnipäeval lahendan ära.
"Green Motell" ei asunud küll Como järve ääres, aga ühe teise kena järve ääres oli see küll.
Õhtuks olin eluvaimu sisse saanud ja tundsin ennast inimesena ning lasin ennast Mardil käsutada teemal "Mine käi autos ja too... " Tema enda väitel oli nii haige, et ei suutnud midagi.
Siiamaani kahetsen, et järgmisel hommikul ei suutnud veenda Marti, et läheks ikka toda järve uurima. Como ümbrus peaks kõikjal ilus olema ja juba hotellist oli näha, et see oli ilusas kohas. Hommikusöök oli seal ka üllatavalt rikkalik. Isegi munad olid esindatud, kahjuks ei oska nad keeta poolpehmeid mune.
Lennuk pidi minema 19:15, auto pidime ära andma 17:30. Aega ringi vaadata oli piisavalt. Valisime sihiks Novara.
Novara tundus täiesti väljasurnuna. Oli asi siis puhkepäevas või selles, et turismipiirkonnast väljas. Imelik vaadata Tartu suurust linna, kus isegi poed ei tööta nädalavahetusel. Käisime kohvi joomas. Minu tellitud Americano' oli täielik solk. Kusjuures selle saamiseks pani kohvikupidaja spetsiaalselt üles filtrikohvi aparaadi ja tilgutas. Ilmselt Mardi tellitud kofeiinivaba oli parim valik. Asi, millest ma itaalias aru ei saanud, oli see, et "tavaline" kohv oli enamasti üliväikestes tassides.
Otsustasime minna lennujaama varem. Teel väike toidupeatus, kus Mart kogenud kokana segas salatit ja edasi käänuline tee üles. Oleksin küll eelistanud esimeste päevade kruttimist, et veel viimast korda vaadata mägesid, aga tundus pisut lamedam.
Lennujaamas mängisime veel malet, kusjuures ei ole millegagi kiidelda. Võitsin küll rohkem, aga ainult tänu ajale. Seis oli enamasti tõeliselt vilets. Malekell ühest küljest mu häbist välja päästja. Teisalt ka segaja, sest see ju sundiski mind neid kiireid ja läbimõtlematuid käike tegema.
Milaano-Helgingi-Tallinn.
No comments:
Post a Comment